Sillaotsa Talumuuseum käis Are Koolis küünlaid tegemas
20. augustil 2014. Naiskodukaitse külastas Sillaotsa Talumuuseumi
16. ja 17. augustil Raplamaa rahvariided Sillaotsa Talumuuseumis
Loe toredat sissekannet Liina Reesi käsitööblogist
6. augusti 2014. a Raplamaa Sõnumite lisas Koduloolane on ka artikkel Sillaotsal säilitatavast traktorist
1. augusti ajaleht Sirp väikemuuseumide kaitsel
Lurich suvitab jälle Velise mail!
Loodusesõber nr 3 2014 lk 48-51 kirjutab rattaretkest "Kuidas elad, Märjamaa"
5. märtsi 2014. a "Märjamaa Nädalalehes" artikkel Sillaotsa muuseumist
3. augustil 2013 ilmus "Pärnu Postimehes" artikkel Sillaotsa muuseumi suurest sõbrast Jüri Vaikjärvest
24. juulil 2013 ilmus "Märjamaa Nädalalehes" artikkel "Märjamaal pole salapäraselt hukkunud Soome lendureid unustatud"
15. juulil 2013 mälestati Valgu lähedal 1941. aastal hukkunud Soome lendureid. Hukkusid piloot Pentti Johannes Antila ja mehaanik Antti Adolf Sairo
Sillaotsa Talumuuseumis on hoiul hukkunud lennuki ninaosa väljalaskekollektori detail ja koostatud ka teemakohane infostend.
16. mail 2013 esitles Harri Jõgisalu oma uut raamatut "Liisi, Kaspar ja teised kiisud". Harri Jõgisalu on Sillaotsa Talumuuseumi muuseuminõukogu liige.
10. aprilli 2013 "Märjamaa Nädalaleht" tutvustab muuseumi uut õppekava
21. veebruaril sai teoks "Muuseum läheb külla" kolmas ettevõtmine 2013. aastal
19. veebruaril 2013 võõrustasime Cultripsi rahvusvahelist seltskonda
Sellest saab täpsemalt lugeda 27. veebruari "Raplamaa Sõnumitest"
MASINAPÄEV MÄRJAMAA VALLA SILLAOTSA TALUMUUSEUMIS 7. juulil 2012
Kell 8.00 Kogunemine ja tehnika ülespanek väljanäituseks
10.00-14.00 Vanatehnika (autod, mootorrattad, võrrid, jõumasinad, ja muu tehnika) hindamine
11.30 Maamootorite " POPSUMINE"
12.00-14.00 Lõunasöök osalejatele (tasuta)
15.00 Autasustamine ja masinapäeva lõpetamine
TÄHELEPANU! Samaaegselt toimub SUUR LAAT.
- vanavara (kaasaarvatud vanatehnika)
- käsitööd
- koduloomad
AUTASUSTAMISELE PÄÄSEVAD:
- Paremini restaureeritud jõumasim (statsionaarmootor)
- Omapärasem jõumasin
- Kaunima "lauluhäälega" jõumasin. Lauluhääle kauniduse otsustavad muusikutest komisjon
- Vanim auto
- Paremini restaureeritud auto
- Parim autoga kostümeeritud ekipaaz
- Parim kaunistatud pulmaauto (Valiku teeb rahvas)
- Vanim mootorratas
- Paremini restaureeritud mootorratas
- Vanim traktor
- Vanim mehanism mille käitamiseks vajati statsionaarmootorit.
10.15 – 14.45 Kultuuriprogramm
- ansambel VANAD VIISID
- naisrahvatantsurühm ÜLEJALA SUSSISAHISTAJAD
- naiskoor LOOTUS (asendub eakate segakooriga)
- eakate tantsurühm VALGU VALLATUD
VANATEHNIKAGA kohaletulnuile on üritusel osalemine tasuta ja et kõik osalejad õigel ajal koju jaksaks minna on korraldajate poolt ka toitev lõunasöök. Külm õlu!
Müügiplatsi rent laadal pikkusega 2 jm 5.-eur
Masinapäeva ja laada sissepääs täiskasvanule 1.-eur
NB! kogu masinapäeva tulu antakse Sillaotsa Talumuuseumi mootorite varjualuse fondi
Masinapäeva toetavad: Sinu Ekspert OÜ, Handymann OÜ, AS A.Le Coq, SIIDIVENNAD OÜ, Rapijata OÜ, Karu Trans OÜ, FIE Boris Mets, ansambel VANAD VIISID, PÕLLUMEHE KAUBAMAJA, Märjamaa Vallavalitsus, Eesti Kütusefirma OLEREX, Kanal 2, Pärnu Postimees, Raplamaa Sõnumid.
TÄIENDAV INFO JA OSALEJATE REGISTREERIMINE.
Jüri Vaikjärv Tel.+372 5341 8951
Jüri Kusmin Tel.+372 5397 9308
Raivo Hannus Tel.+372 504 3614
E-mail
http://www.velise.ee/muuseum
Jaak Uibu - 222 aastat Vigala Õiguse väljakuulutamisest
Vigala valla aukodaniku Jaak Uibu ettekanne Raba Algkooli lõpetajate kokkutulekul 23.juulil 2011
Hakatuseks. Minu vanaisa hea sõber kirjanik Mihkel Aitsam kirjutas 29. oktoobri 1939 Päevalehes artikli “Eesti esimese vallaomavalitsuse 150 aasta juubel”. Alapealkirjaks oli “Vigala Talurahva Seadus pandi eraviisil maksma 1789.a.” Vigala õigus kui dokument on tuntud juristidele ja ajaloolastele, vähemalt vanemate põlvkondade puhul. Seda ei oska ma kinnitada tänaste, s.o. netiajastul bakalaureuse kraadiga mittetäieliku kõrghariduse saanud põlvkondade puhul. Netipäringus Vigala õigus tuleb välja üksnes raamatukogude elektronkataloogides viitega ühele ennesõjaaegsele allikale. Selle dokumendiga oli tuttav Jüri Uluots ja Peeter Tarvel. Endine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli hindab dokumenti kõrgelt. Seda hindab kõrgelt ka Mare Ülemaantee Vana-Vigala raamatukogust, kes kinkis ettekandjale Aleksander Looringu ülevaate “Vigala õigus 1789.a.” Hiljem selgus, et see tekst oli koduski olemas, sest Halliki Uibu tutvustas selle abil Vigala õigust oma kultuuriloo tudengitele. Siiski mind ta sellesse dokumenti millegipärast ei pühendanud.
Vigala õigus kuulutati välja v.k.j. 14. juulil 1789. aastal Vana-Vigala mõisas. Samal päeval vallutati Bastille ja sellest päevast sai prantslastele rahvuspüha. Vallavanem Priit Kärsna on avalikul kohtumisel Kivi-Vigalas teavitanud Mart Laari, et samal aastal Vigala õigusega jõustus USA põhiseadus. Uue, s.o. gregooriuse kalendri järgi on väljakuulutamise aastapäev 25. juulil. Seepärast saamegi Raba Algkooli lõpetajate kokkutuleku pühendada Vigala õiguse väljakuulutamise 222.-le aastapäevale.
Põhiallikatena ettekande koostamisel kasutasin Mihkel Aitsami “Vigala kihelkonna ajalugu”, Aleksander Looringu 1939. või 1940. aastal ilmunud õigusteaduslikku uurimust “Vigala õigus 1789.a.” Minu kasutada on olnud ka Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes 1896. aastal avaldatud Vigala õiguse tekstid ja kogumik “Läänemaa”, 1938. Väärtuslikke materjale Aleksander Looringu kohta leidsin Sillaotsa muuseumi netilehelt.
Seaduse väljakuulutamisest kirjutab Mihkel Aitsam: “kord heinaajal käsutatud kõik valla rahvas, esmajoones peremehed ja popsid Vana-Vigala mõisa – rahvast olnud kogu mõisaõu täis. Uus majoraathärra ilmunud kogu mõisa härraskonna ja külalistega rohelisega ilustatud mõisarõdule ja lugenud ette mingi kirja – arvatavasti olnud see Vigala õiguse ette asetatud nn. “Kulutaminne”. Hiljemini järgnenud pidutsemine. Ühtlasi valitud ka Vigala õiguses ettenähtud kohtumehed jt. organid.
Ka täna praktiseeritakse Kadriorus seaduste väljakuulutamist, aga seda tehakse kuidagi salaja ja kabinetis. Vigala õiguse väljakuulutamise protseduurilisest osast võiks ju Eesti Vabariik midagi üle võtta! Kadriorus on ju rõdu olemas!
Vigala õiguse koostas Berend Johann von Uexküll, samanimelistest Üksküllidest järjekorras kuues. Tema ehitas Vana-Vigalasse suure härrastemaja, mis püsib tänini.
Oma mõisate rohkuse pärast (38 mõisat) hüüti teda Läänemaa kuningaks. Ta oli 27 aastat Vigala mõisate omanikuks ja tundis seetõttu hästi rahva keelt, aga ka tavasid. Viimaseid kasutas ta seadussätete sõnastamisel. Seaduse väjakuulutamiseni ta ei jõudnud – elu jäi liiga lühikeseks. Tema mõlemad abielud jäid lasteta.
Vigala õiguse kuulutas välja Berend Johann Uexküll, järjekorras seitsmes Berend Johann, eelkäija vennapoeg. Ta teenis sõjaväes, kui pastor Ignatius Vigalast teatas talle onu surmast ja kutsus ta kohale. Onu noor lesk oli ta lahkelt vastu võtnud.
B.J.VII on iseloomustatud kui väljapaistvate poliitiku annetega inimest. Seda kinnitab tema karjäär Eestimaa rüütelkonna peameheni välja. Tema kasuks kõneleb ka Vigala õiguse väljakuulutamine - see võinuks jääda mõne teise natuuri puhul ka sahtlisse.
Miks seadust vaja oli? Oluline on eristada tavaõigust ja kirjutatud õigust. Viimaseni Lembitu-aegne Eesti ei jõudnud. Iseasi on tavaõigus. Jüri Uluots on seda uurinud ja leidnud Vana-Eesti seaduste edasikestmise hilisemates keskaegsetes lepingutes ja seadustikes. Talurahvaõigus oli sätestatud “Liivlaste talurahvaõiguses”, “Riia piiskopkonna talurahvaõiguses”, “Kuramaa talurahvaõiguses ja “Läänemaa eestlaste talurahvaõiguses” (J.Sootak, Kuri karjas, 2008).
Niisiis olid olemas 18. sajandi lõpus nii tavaõiguse kui kirjutatud õiguse sätted. Aga mis õigusest sai rääkida eestlaste puhul, kui neid võis müüa nagu loomi, kui nad ei tohtinud lahkuda oma kodukohast, kui maa ja selle harijad oli mõisniku omand ja mõisnik võis oma orje karistada ükskõik kuidas. 18. sajand oli valgustussajand ja valgustusideed jõudsid ka kuidagi mõisnike mõistusesse. Võib olla rohkem pani mõisnikke mõtlema teoorjuse väheproduktiivsus, kus mõisnik ise jäi ka kahjukannatajaks. Seda tõsiasja ei mõistnud kõik aadlikud, aga mõistsid Vigala pärishärra Berend Johann von Uexküll B.J.VI ja tema pärija. Suure mõisa juhtimise ja majandamise murekoormat loodeti vähendada Vigala õiguse kehtestamisega: Watke, tännine langes keik se suur mure iggalt polelt minno peäle üksi, et ma piddin head sündsat seadust keige vallale teggema ja peälegi hoolt kandma, et iggamees ommast kohhast selle järrele piddi ellama; tsitaat võetud “Kulutaminne” leheküljelt.
Mida seadus sätestas. Esikohale tahaks seada selle, et Vigala õigus annab esmajoones sätteid vallaomavalitsuse korralduse kohta. Siin nähakse ette vallakubjas, külakupjad, kirjutaja ehk ülevaataja ja vallakohus. Vallakubjas on moisa vannema ustau tener ja tema kohta on terve rida moraalseid nõudeid. Külakupja ülesandeks on valvata, et talumehed korralikult talu peaksid ja kõik mõisa käsud täidaks. Kirjutajal on täita ülesanded nii mõisas kui vallas, jälgib vakuraamatu järgi teopäevade täitmist, peab kohtuprotokolle. Vallakohus oli avalik, sinna kuulusid kuus liiget. Kohtunik oli ametisoleku ajal vaba ihunuhtlusest. Kohus käis koos iga kuu esimesel teisipäeval.
Talupojale andis Vigala õigus piiratud pärandamisõiguse – omanik võis esitada pärijaks oma poja, aga otsustas mõisahärra. Oma tööga omandatud vallasvara suhtes sai talupoeg täieliku omandiõiguse, aga talupoeg ise jäi ikkagi mõisniku omandiks.
Karistustest tuntakse dokumendis rahatrahvi, ihunuhtlust ja häbistavaid karistusi. Näiteks seadus käsitles teomeeste ja vaimude (tüdrukute) karistamist: Kui teomees ehk vaim senna ei kule, ehk wasto paneb ehk ei tee tööd, mis kohhus on, karristago tedda walla ehk Moisa kubjas ehk kilter seäl sammas keppiga sedda möda ku temmal süüd on; ommetigi ei pea neile, sedda möda kui sü on, ennam lödama kui wiis, kümme ehk ennemaks kakskümmend hopi kaetud perse peäle.
Vigala õiguse viimane peatükk käsitleb kooli- ja leeriõpetuse korraldamist. Vanemad on kohustatud oma lapsi või kasvandikke lugema õpetama. Sellest nõudest nähtub, et Forseliuse kaasvõitleja praost Embkeni Vigalas rootsiajal külvatud haridusseeme oli siiani vilja kandnud. Kui vanemad ise lugeda ei oska, siis peawad nemmad tedda moisast seatud koli pannema. Aleksander Looring kirjutab, et mõisa poolt ülalpeetavasse kooli. Viimane kohustus osutus materiaalses mõttes üsna raskeks ja võttis aastakümneid aega. Seadusandja sai vahepeal Eestimaa tsiviilkuberneriks ja hakkas samme astuma koolide avamiseks kogu kubermangus.
Mõisate valitsemist ja haridusala hakkas jätkama Berend Johanni vanim poeg Boris von Üxküll. Tema asutas köstrikooli 1823. aastal Vigala köstrimajasse ja kulud võttis enda kanda. Ta lasi ehitada Oese kooli 1833. a., õpetajate palk tuli mõisast ja õpilased said toetustki. Oese kooli jaoks lasi ta trükkida Münchenis eestikeelse noodiraamatugi. Oese kool oli ka põllutöökooliks, mille praktika baasiks tänases keelepruugis oli Vana-Vigala mõis. Jaan Eiseni õpilastest kümme läksid mõisavalitsejateks! Boris von Üxküllil oli ka tehnikainstituudi asutamise idee, millega ta pöördus Tallinnas Kanuti gildi poole. Kahjuks gildi vanematekogu pidas seda kauge tuleviku küsimuseks.
Raske on öelda, kas parun Boris ikka oli lugenud Vigala õiguse väljakuulutamise tekstist, et Vigala õigust tuleb täita ka mõisa pärijate poolt ja koolid asutada, aga haridust edendas Vigalas ta küll südamest. Lepiku kool Uhja külas avati 1840. aastal, Peru kool 1841, Velisel 1842, Jädiveres 1844, Päärdus 1846. Kuulus Raba kool alustas tegevust 1854. aastal, kui mõis oli juba üle antud järgmisele omanikule Bernhard von Üxküllile. Õppimistingimused paistsid sel ajal küllalt rasked olema, kui otsustada karistuste järgi. Kõige kergem karistus oli söömata jätmine, teine aste oli tühja kõhuga nurgas seismine, üks jalg kaenlas, kolmas aste võrdus teine aste + pingiots õlal. Aga mingem uuesti Vigala õiguse juurde tagasi!
Mida seadus ei sätestanud. Vigala õigusega on sama häda nagu tänapäeva seadustega – paragrahve on palju, aga abi neist vähe. Toon näite tänasest märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest. See ei sätesta, et küsimusele tuleb vastata sisuliselt. Minu kogemusel riigiasutused ja isegi Õiguskantsler käsitlevad möödavastamist ikkagi vastusena. Toompea Haridusseminar on pöördunud pädevate asutuste poole ettepanekuga seaduse asjakohaseks täiendamiseks.
Vigala õiguse väljatöötaja ja selle väljakuulutaja ei lahendanud talurahva põhiprobleeme – talupoeg jäi endiselt pärisorjaks, mõisnik võis teda müüa või kinkida, ta ei tohtinud lahkuda sünnikohast mõisniku teadmata, maa jäi endiselt mõisniku omandiks, mõisahärra kodukariõigus jäi püsima.
Berend Johann VI oli suurmaaomanik, kelle käes oli seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim oma alamate üle. Seda seisu Vigala õigus ei lõhkunud, aga prao tekitas. Montesquieu idee võimude lahususest oli juba tiksunud nelikümmend aastat Euroopas ja realiseeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduses. Minu küsimus Montesquieule täna oleks – on see hea ja õige, kui kõik kolm võimu + raha kogutakse kõik ühe erakonna kätte?
Vigala õiguse originaaleksemplar ja selle saatus. Seaduse käsikirja on kirjutanud koostaja Berend Johann von Uexküll, B.J.VI nii eesti kui saksa keeles oma käega. Seadus oli köidetud nahka ja ilustatud kuldäärtega. Tekst oli 160 leheküljel. Pahemat kätt eesti- ja paremat kätt saksakeelne tekst. Väljaandmise ajaks oli seaduseraamatu saksakeelse teksti alla märgitud 14. juuli 1789. Algupärand hoiti alal Vigala mõisa arhiivis, kus ta hävis tulekahjus 16. dets 1905 Läänemaa mõisate rüüstamise ajal. Õnneks, nagu juba nimetasin, oli seaduse ärakiri 1896. aastal Õpetatud Eesti Seltsi poolt juba avaldatud.
Vigala õiguse levik ja kasutamine. Vigala Talurahva Seadus sai põhjapanevaks materjaliks seadustele, mida hiljem välja andsid teised mõisnikud ja selles esitatud
seadussätteid leiame ka hiljem välja antud Eestimaa talurahvaseadustes ja vallakohtuseadustes. Kaks aastat peale Vigala õiguse väljakuulutamist pani parun Stackelberg selle kehtima oma mõisates Roosna-Allikul ja Raval. Mõni aasta hiljem Ääsmäe ja Pajaka mõisa rahvale kehtestati paruni nime järgi tuntuks saanud Tolli õigus. Veel on teada Virumaal Kandle mõisa eratalurahvaõigus, mis on koostatud Vigala õiguse ja Tolli õiguse alusel. Neid on Kandles oluliselt täiendatud ja kohandatud rannarahva tarvis.
Kui kaua Vigala õigus kehtis ja kuidas selle sätted ellu viidi, selle kohta meil andmeid ei õnnestunud leida. Kas Vigala vallaomavalitsuse ja Vigala õiguse alusel loodud valla vahel valitseb õiguslik järjepidevus, selle kohta dokumentaalsed andmed hävisid 1905. aasta revolutsioonitules. Vaieldamatult jätkus Vigala õiguse juridica vähemalt osaliselt hilisemate talurahvaseaduste kaudu, mis andis Mihkel Aitsamile aluse oma ajalehesõnum pealkirjastada Vigalast kui Eesti vanimast vallaomavalitsusest. Ja kui keegi väidab, et nii see ei ole, siis ta peaks seda juriidiliselt tõendama. Sellest lähtudes tuleks tähistada 14. juulit kui Vigala valla aastapäeva. Tuleb harjuda tõsiasjaga, et Vigala vald on üle kahe korra vanem kui Eesti Vabariik.
Kas Vigala õigusel oli ka mingi mõju ühiskondlikule arengule? Küsida kerge, vastata raske, sest me ei tea ju sedagi kaua ta kehtis. Saame järeldusi teha vaid loogilise arutelu ja kaudsete tõendite alusel. Mina arutlen nii - Berend Johann VI vaimusuurust tõendab Vigala õiguse koostamine, tema järglase puhul tuleb kiita eelkäija põhimõtete kiiret omaksvõttu ja edasiandmist oma pojale. Boris tegutses erakordselt aktiivselt ja edumeelselt koolide asutamisega, oli Hegeli õpilane ja paljuski oma ajast ees.
Mõne põlvkonna vältel hakkas külv saaki andma. Tulemuseks on terve plejaad Eesti elu edendanud suurkujusid, kes sündisid/kasvasid Vigala kihelkonna olustikus. Väga tingliku valiku puhul nimetagem 19. aastasajast orelimeistrit Jüri Gildemanni, esimese eestikeelse geograafiaõpiku autorit Berend Gildemanni, professor Matthias Johann Eisenit, kunstnik Ants Laikmaad, Vigala vallakirjutaja poega Jaan Teemantit, Vigala talurentniku poega Jaan Raamotit, kirjanik Mihkel Aitsamit, Georg Lurichit. Aino Kallas teadvustas maailmale Bernhard Laipmanni loo, kes 1905. aastal kindral Bezobrazovi ees valis ihunuhtluse asemel mahalaskmise. Vigala rahvas jäädvustas tema mälestuse laulus, aga heliloojad on talle tänini võlgu. Nimetatud suurkujusid iseloomustab haritus, iseteadvus, rahvuslikkus. Lõpetuseks: Vigala õigus kiirendas rahva kasvamist pärisorjast vabaks inimeseks, mis toimus põlvkondade vältel. Vabadussõtta ja Sinimägedesse oma kodu kaitsma läksid juba vabade inimeste põlvkonnad.
Märkus: Üksküllide erinevaid nimevariante on kasutatud siinkohal vastavalt allikale.
Museaalne kuumpeamootor BMW Pärnu Hansapäevadel
Pärnu 2011. aasta Hansapäevade raames kutsuti Jüri Vaikjärve poolt Pärnu Vallikääru mitmed restauraatorid oma korrastatud statsionaarmootoritega. Eestis pole teadaolevalt varem selliseid popsutamisi toimunud. Enamik kohale toodud mootoritest olid töökorras. Videolt on kuulda ja näha Sillaotsa Talumuuseumi kuumpeamootor BMW.
5. märtsil kell 12.00 avatakse Sillaotsa Näituseküünis näitus "Suurrätt - kavandamine ja tehnikad"
Näitusel on eksponeeritud 8-10 eriilmelist suurrätti koos rakendustega. Enamus nendest vanad, osad pärit Märjamaa valla Sillaotsa Talumuuseumist, ülejäänud erakogudest.
Esemete eksponeerimise eesmärgiks on tähelepanu juhtimine suurrättidele, mitte ainult kui ruudulistele toimses tehnikas tarbetekstiilidele, vaid kui valmistajalt väga häid kangakudumisoskusi, tehnoloogilist mõtlemist ja värvitaju eeldavaid esemeid.
Suurrätt tuli kasutusele naisterahva rõivastuses 19. sjandi alguses ja oli nö. kehva ilma kehakate, kaitstes tuule ja vihma eest. Ilmastiku suhtes head omadused annab materjaliks kasutatud villane lõng, mis on ka märjaks saades soojapidav. Tänapäeval, kus me oleme leiutanud palju uusi ilmastikukindlaid kangaid rõivaste valmistamiseks ning sõidame lisaks suurema osa ajast autoga, ei ole suurräti kandmine enam õigustatud. Kuid see vana aja tarbeese õpetab meile head kompositsioonitunnestust, värvimeelt ja erinevaid tehnikaid kangastelgedel kudumiseks. Tänu säilinud esemetele ja nende kaudu, juhendan ka kangakudumise suvekoolis suurräti valmistamise kursust. Sealt saadud oskustega on osalejal hiljem võimalik kududa salle, pleede, sisustustekstiile või rõivakangaid.
Näitusekülastajal on võimalik rätiruudustikelt šnitti võtta ja vanu tehnikaid üles kirjutada, sest rätte täiendavad juuresolevad kangarakendused/mustrilehed.
Näituse koostaja ja kujundaja Eva-Liisa Kriis
Sillaotsa muuseumis tehti küünlapäeval kokkuvõte mälestuste kogumisest
Muuseum kogus oma paikkonna mälestusi juba kolmandat aastat. Tänavu oli teemaks ravimtaimede korjamine, maarohtudega ravimine ja ravitsejad. Kõikide kirjutajate tunnustuseks peab ütlema, et laekunud materjal oli sellel aastal väga sisutihe ja teaberikas.
Kirjutajaid oli kokku üheksa. Nendest kaks Valgu Põhikoolist. Liisa Pihlik 4. klassi õpilane ja Hans Pihlik 7. klassi õpilane. Juhendas lapsi õpetaja Tiia Kessel. Oma mälestusi vahendas lastele vanaema Milvi Parnabas. Muuseum on väga tänulik igaaastase abi eest õpetaja Tiia Kesselile ja vanaema Milvile.
Täiskasvanutest kirjutasid Alide-Hermine Selirand (92 aastane), Aile Kasela, Helju Unga, Tiiu Belimova, Piret Simpson ja Sirje Aiaots. Helju-Rosalie Aren jutustas oma mälestusi suuliselt, mis said ka kirja pandud. Muuseumis rääkisid lugusid veel Linda Rehe, Endel Messek, Jaan Viljas jt.
Helju Unga alustas oma kirjutist: "Kui Looja on andnud haigused, siis on ta andnud ka taimed, millega neid ravida " Nii koguneski väärtuslikku teavet ravimtaimede korjamisest - kasutamisest, ravijast, selgeltnägijast, kupumoorist. Loomade ravimisest lihtsate koduste vahenditega ja kassist kui ravijast.
Seoses ravimisega tekkis muuseumis elav arutelu kunagise Vigala - Velise piirkonna targa, koolitatud tohtri doktor Kulli ümber. Tema kasutas oma teadmisi ja oskusi nii targasti ja osavasti, et mitu põlve inimesi peale teda veel ikka seda mäletasid ja hea sõnaga meenutasid. Sealjuures ta ei alahinnanud sugugi külaravitsejaid.
Sirje ja Hillar Aiaots Vigalast tegelevad ravimtaimede kasvatamisega tänasel päeval. Nemad olid toonud kaasa suure kotitäie tervistavaid ravimtaimi ja pudelikese tedremarana tinktuuri, mida kõik soovijad proovida võisid.
Muuseum tänas kirjutajaid raamatu ja küünlapäevale kohaselt omavalmistatud meevahast küünlaga. Vallapoolse esindajana kohal olnud Aet Reinhold kinkis kohaletulnud kirjutajatele kalendri.
Kuna oli algamas Idamaa kalendri järgi uus aasta, said lapsed ka ehtsa tinaga õnne valada. Muuseumijuhataja Kalju Idvand valas õnne Sillaotsa muuseumile - see tinamoodustis oli heaendeline ja paljulubav.
Pilte küünlapäevast Sillaotsal saab vaadata galeriist
Sillaotsa Talumuuseumi muuseumipedagoog Liivi Miil
Meenutame 105 aastat tagasi Velisel toimunut
13. jaanuaril 105 aastat tagasi lõppes Velise Wabariik
Täna viis aastat tagasi toimusid Velise Seltsimajas ja ümber seltsimaja poolvabaõhuetenduse "Tulevarjud" ettevalmistused, käsikiri ja lavastus Jaan Urvetilt. Kutseliste näitlejatega tundsid end võrdväärsetena pea kakskümmend kohalikku. Valdavale osale neist oli näitlejana publiku ette astumine elus esmakordne. Mitmepäevaste pingeliste proovide tulemusena, valmis kogenud lavastaja käe all etendus, mille suurust paljud meist suutsid alles aastate möödudes mõista. Kõik see toimus tookord 100 aastat tagasi Velise meeste poolt väljakuulutatud Vabariigi auks.
Ajaloolastel jätkub tööd, et väheste säilinud arhiivimaterjalide põhjal saada selgust, miks Velise piirkonnas just nii läks? Miks jäid enamust paikkonna mõisaid tähistama suitsevad varemed? Juhtide Pauluse, Aitsami ja Oviiri ideed olid ju head.
Nüüd, 105 aastat hiljem, tähistatakse Velise meeste vabaduspüüet ja selle verist mahasurumist mustsajaliste poolt 13. jaanuaril Velise seltsimajas ja selle ees tulekompositsiooni ning kõnekoosolekuga. Selle õnnestumiseks on igal vallaelanikul võimalus anda oma panus. Peale Kolmekuningapäeva viime omad jõulukuused toast välja. Tänavu saab valla majandusosakonna kaasabil need toimetada Velisele, et siis ühiselt suure lõkke ääres meenutada ja mälestada 105 aastat tagasi toimunut.
Jõulukuuskede kogumise kohad on Märjamaa alevis Välja tänava pakendite konteineri juures ja Pargi tänava parklas. Orgital kolmekorruseliste majade juures parklas ja Valgus maja nr.44 juures. Kõik kuused, mis on 11. jaanuari hommikuks neisse paikadesse kogutud, toimetatakse Velisele.
Täpsem kava koos kellaaegade Velisel toimuvast ilmub järgmises vallalehes.
Korraldajad: Sillaotsa Talumuuseum, Velise KHS, Raplamaa Päästeosakond
Jõuluettevalmistused Sillaotsa Talumuuseumis
13.-17. detsembrini 2010 pakub Sillaotsa muuseumipere kooliõpilastele ja lasteaedade lastele võimalust osaleda talukeskses jõuluprogrammis, mille jooksul ei koormata lapsi pikkade juttudega ega kuupäevadega.
Koos kastetakse mesilasevahast küünlaid, proovitakse kätt piparkookidele kirjade peale joonistamisega ja jõulupuule imeliste ehete valmistamisega. Oma tehtud asjad võtab osaleja muidugimõista koju kaasa.
Saanisõitu teeb Möldriaasa talu mära Hera.
Palume soojalt riidesse panna, sest tegevus toimub osaliselt õues.
Rühma suurus võib olla kuni kolmkümmend osalejat. Programm kestab 2 tundi.
Kirja panna ja rohkem teavet saab telefonil 489 7764
Ehitatud Eestis 2010 masinate killavoor Järva-Jaanis 28. augustil 2010
Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaiga poolt saadeti kutse Sillaotsa Talumuuseumile, et osaleksime nende poolt korraldatud Ehitatud Eestis masinate killavooris. Tänu Riigimetsa majandamise keskuse abile trantspori osas, sai muuseumi puugaasil töötav traktor kenasti Järva-jaani toimetatud. Leopold Kasikovi ehitatud puugaasil töötav traktor on Sillaotsa Talumuuseumis museaalina arvele võetud 2004. aastal.
Fotod, mis annavad mingi ülevaate Järva-Jaani vanatehnika Varjupaiga korraldatud killavoorist, leiad lingi Galerii alt.
Eesti esimene terasest maanteesild ja tema rännud
EESTI MAANTEEMUUSEUMI PRESSITEADE
17.03.2010
Eesti kõige "uuem" sild on maanteemuuseumis
17. märtsil paigaldati Eesti Maanteemuuseumisse ajaloolise Vati silla keskferm. Vati sild hakkab ühendama maanteemuuseumi väliekspositsiooni TEEAEG puhkeala ja ajaloolist teeruumi. Vati sild on Eesti esimene terasest maanteesild, mis on ehitatud 1884. aastal ning remonditud ja restaureeritud aastatel 2009-2010.
Varem olnud Vati kõrtsi juures Päärdu (hilisem Vigala) jõel Silla-Poti maanteel ülesõiduks parv. Vigala majoraatmõisate omanik, rahva hulgas "pimeda parunina" tuntud Bernhard von Uexküll käinud tihti Jädivere mõisas aega veetmas. Kord kojusõidul olnud mõisahärra eriti kuraasis ja kui neljahobusetõld mürinal parvele tormanud, ei pidanud kaitsepuud hoogu kinni ning kogu ekipaaž olnudki jões. Kõrtsilised kuulnud appihüüdeid ja tõmmanud hobuse koos tõllaga veest välja. Mõisahärra lubanud seejärel parve asemele kõva silla ehitada.
Järgmisel aastal ehitati jõele nahksild. Püsisild ehitati 1884. aastal. Ehitusettevõtjaks hakkas Tolli mõisa mölder Reinhold Eindorf. Kolmeavalise silla kaks äärmist sillet valmistati puidust. Keskmise, 19,9 meetrise ava metallfermid osteti Saksamaalt. Viimased toodi laevaga Pärnu sadamasse, kust need hobuvooriga Vatile toimetati. Killavoori aeti kogu Vigala valla rahvas.
Et vana mõisnik oli tolleks ajaks juba päris pimedaks jäänud, korraldanud ehitusasju tema poeg, kes olnud tuntud oma laia eluviisiga. Pillerkaaride peale kulunud ka osa silla ehitamiseks ette nähtud rahadest, mistõttu tulnud ehituskulusid kärpida. Siin leidnud noor parun kavala väljapääsu - sild ehitatud ettenähtust kitsam. Et isa asjast teada ei saaks, talutanud poeg vana parunit, kui see uut silda oma käega katsuda tahtnud, ühest käsipuust teiseni mitte risti üle silla, vaid diagonaalselt. Vanahärra jäänud tehtuga väga rahule. Sild avatud suure peoga, kus vetejumalale ohverdatud kaks pudelit kallist vahuveini.
/Kersti Liloson teadur-kuraator. Eesti Maanteemuuseum./
1972. aastal augusti kuus mineraalväetise veo käigus kukkus Vängla sillast läbi pooljärelhaagisega MAZ 203 millel oli lisaks ka järelhaagis. Kokku oli koormas 24 tonni Kohtla-Järvelt toodud karbamiidi. Vabaduse kolhoosi kontorist anti laadijaks Enno Lints (temalt allakirjutanu andmed pärinevad). Siis käis Avaste mäele põllumajanduslikule lennuväljale mineraalväetiste vedu. Üldjuhul sõitsid masinad Kivi-Vigala kaudu Avaste lennuväljale. Tolle päeva autojuht aga seda ei teadnud. Jõudes Vängla silla koormust piirava märgi 10 tonni taha, peetud kinni ja arutletud: kas sild tema koormat kannab? Kundast pärit sohver otsustas riskida. Auto jõudiski õnnelikult üle esimese tammidevahe, aga järelhaagise koormust sild ei talunud ja langes sisse. Enno Lintsi sõnul ei jäänud pooljärelhaakele ega kärule ühtki väetisekotti. Siiski õnnestus kolhoosnike ja kolhoosi tehnika abil enamus paberkottides olnud karbamiidi päästa.
Sillalt ja silla enda sisse kukkumiste kohta on nüüd kohalikel meenunud veel mõned ülimalt õnnelikud õnnetused. Millalgi eelmise sajandi viiekümnendatel sõitis GAZ 63 tüüpi veoauto läbi käsipuude jõkke. Mõned aastad hiljem kohtusid puitsillal enne kevadist suurvett hobusemees vankriga ja DT-54 kelguga. Traktor pidi hobusemehele teed andma ja tõmbas veidi paremale. See toimus keset jõge kahe tammi vahelises osas. Talvest vettinud ja jäätunud sild ei pidanud koormusele vastu ning kõik prantsatasid jõkke. Ühel neist veokitest olid koormaks täis piimanõud, mis pärast hulpisid vees. Uskumatuna tundub see, et lisaks inimestele isegi hobune pääses vigastusteta. Sissekukkunud puitosa taastati ja see jäi ootama eelpool kirjeldatud väetisekoormat. Sellest rääkis allakirjutanule tolle traktoristi abikaasa Salme Riivel.
Nüüd saabus aeg, kui vahepeal kasutult seisnud vana Vati raudfermidest sild leidis rakendust.
Vati talu lähistele oli 1972. aastaks valminud uus raudbetoonelementidest sild. Talvel 1972/73 tõsteti kraana abil raudfermidest sild jõejääle. Jää seda koormust ei talunud ja Kivi-Vigala poolne ots vajus läbi. Traktori T-100 abil tõmmati ta siiski kaldale. Sellega sai kunagi hobukaarikutele mõeldud sild tugevasti kannatada. Edasi lohistati sild piki talviseid teid Vänglasse. Seal paigutati ta Maivälja poolt vaadatuna esimese ja teise tammi vahel sisselangenud osa asemele. Ajutine ülepääs Vängla vesiveski lähistel oli taastatud. Hiljem täideti sillast allavoolu olevad suhteliselt laia jõe kaldad ja raudsillast tehti sinna abisild. Järgneval viiel aastal aitas Vana-Vigala "pimeda paruni" kulul Saksamaalt ostetu õitsvale järjele Vabaduse kolhoosi. Sellest rääkis Vati talu peremees Arvo Sume, kes 1973. aastal kasutas vabanenud sillatammi jaanitule tegemiseks.
Järgmisena olid abivajajad Vigala ja Märjamaa kihelkonna piirijõe ääres elavad Velise inimesed. On teada, et 1978. aasta aprilli kuus lohistati sild traktori K-700 haakes Vänglast Velisele. Kasutati Märjamaa EPT tehnikat, traktoristiks Valdo Krusell. Silla saatemasinaks oli liikuv töökoda keevitusagregaadiga. Pea kolmekümne kilomeetrisel teekonnal pikki kruusakattega teid tuli korduvalt keevitada kulunud taldasid sillataladele alla. Seda tööd juhtis tollajal Rapla Teedevalitsusse tööle asunud Aadi Velks (töötab tänaseni samas süsteemis).
Velisel paigaldati sild esialgu sissekukkumisohus puitsillale. Sellega oli välistatud igasuguse tehnika sillast ülasõidud. Ümbersõit Valgu - Palu - Jämeda - Velise kujunes pea 20 km.
Ilmselt tingituna Moskva Olümpiamängudest ja Tallinna regati ettevalmistustest venis Velise silla ehitus järgmisse kümnendisse. Uus raudbetoon sild avati alles 1982 aasta sügisel. Tammidena kasutati ära 1953 aastal valatud tammid. Ehituse ajal oli endine Vati raudfermidest sild kõrval abisillaks.
Tõsiseid trikke on sild ka Velisel läbi elanud. Üheks ümberpaigutamiseks oli lisaks Rapla Teedevalitsuse KRAZ kraanale abiks kutsutud samaväärne Pärnust. Kokkulepitud ajaks seda kohal polnud. Ainus sidepidamisvahend, telefon Velise sidejaoskonnas jäi kell 17.00 lukustatud ukse taha. Õhtul poole kaheksa paiku sai kohal olnud kraanajuhil ootamisest villand. Ta lasi traktori T-75 siduda trossidega kraana esistange külge, et esiots oleks raskem. Sild sai oma ettenähtud kohale vaatamata sellele, et kraana esirattad vahepeal kaotasid kontakti maaga.
23. augustil 1982 lohistati seni abisillaks olnud Vati raudfermidest sild ajutistelt tammidelt traktori jõul kaldale. Seda kinnitab Vello Vaarma pildistatud foto tagaküljel olev kuupäev.
Arvatavalt sama aasta sügisel viidi ta edasi Rapla - Tallinna maantee ehitatavale Kohila ümbersõidule. Lohu mõisa lähistele abisillaks viidi vanake juba autotreileril.
Vigala jõe Läti puitsild, milline oli ehitatud eelmise sajandi kolmekümnendatel ei pidanud vastu ja lagunes. Kuna tolleaegse Vabaduse kolhoosi farmid asusid teispool jõge ja ümbersõit läbi Vana-Vigala pikk, leiti jälle lahendus väärika Vati raudfermidest silla näol. Kolhoosi kulu ja kirjadega korraldas 1984. aastal Martle Mikkus Rapla Teedevalitsuse treileriga silla toomise Lohult. Sellest rääkis praegune Läti külavanem Arne Maiste.
Saja aastase silla puhul oli muutunud vaid viis, kuidas teda transporditi. Kui Pärnust Vigala kihelkonda Vati kõrtsi lähistele tuldi pikas killavooris hobustega, tehes iga teeäärse kõrtsi juures puhkepeatust, siis täpselt 100 aastat hiljem olid kõik hobused koondatud ühe kapoti alla. Puudus ka tõsine vajadus kõrtside lasipuudes peatuda. Silla kandevõime polnud seejuures kahanenud. Kui nüüd muutuda veidi irooniliseks, siis sillaehitusoskused ja -kvaliteet on saja aasta jooksul muutunud olematuks. Näiteks 1982. avatud Tahka sild Velise jõel on avariilises seisundis. Ajaleht Nädaline 18. Märts 2010 andmetel hakatakse koostama Tahka silla remondi projekti.
Jüri Kusmin
Sillaotsa Talumuuseumi varahoidja
Kevadine piknik Uhja külas
Kolmapäeva, 28. aprilli pärastlõunal sai teoks Sillaotsa Talumuuseumi rahva seas juba ammu veeretaud mõte - matk tänaseks inimtühjaks jäänud Uhja külla.
Uhja paikneb praeguse Vigala valla Palase ja Märjamaa valla Aravere piirimail(hetkel viimase hulka arvatud). Tuulevaiksematel päevadel on siinsele mahajäetusele kummastavalt katkematuks saatjaks Via Baltica mürafoon. Algselt on küla olnud Jädivere mõisa maade põhjaservas ning seega kuulunud Vigala valda, kuid 1938. a haldusreformiga arvati Uhja Velise valla koosseisu. Küla 6 talu maad kokku moodustasid 220 ha, sellest põllumaad 80 ha. Jädivere suunas läheb praegugi heas korras olev metsatee.
Kevadmatka ja pikniku algatajaid paelus õieti kaks mõtet. Kutsuda kunagiste asukate järeltulijaid oma juuri kaema ja teiseks Uhja Kivilt pärit traagilise saatusega kultuuriloolase ja ajaloolase Aleksander Looringu 100-ndat sünniaastapäeva ära märkima. Kauni kevadpäikese saatel võttis matkaliste auto- ja rattarong Velise mõisast suuna lõunasse kuni jõuti Ristikivi taluni, sealt jätkas 32 liikmeline seltskond jalgsi. Peatuti esmalt Selja talu õuepuude- ja keldri juures. Siinse talu kunagine lisasissetulek olevat tulnud piirkonnas haruldase ehitusliiva müügist. Üldse oli külas 6 talu ja neist kahel lausa omaette viljapeksugarnituur, millega sügiseti ka väljaspool tööl käidi. Matkajate järgmised peatused olid Allika ja Uhja-Metsavahi (mõisa ajal ka Kõrtsu nime all tuntud) . Kõikjal järel vaid vundamendid, kaevukoht, kelder ja natuke õuepuid ning kreegivõsa. Siis võeti suund kagu poole, veidi eemale jääva Aleksi ehk Saulepa väiketalu juurde, kus on veel aidaseinad püsti . Seltskonnas tekkis hardushetk kui üks Saulepa pere järeltulijaist oma seljakotist maali välja võttis ,millel pilku püüdmas taluelamu veel täies õieehtes koduaiaga. Seejärel kulgeti läbi kuusenoorendikega kattuvate heinalappide pikniku paika Ajuotsa ehk Kivi taluõue, mida ilmestamas veel suur õunapuuaed, lehis, elupuud ja taas ainult vundamendid. Veel paarkümmend aastat tagasi olid siinsed heinamaad Mõisamaa Hooldekodu abimajandi kasutada.
Kivi talus(maad kokku ligi 44 ha) elas Looringute lasterohke pere. Töödes-tegemistes olevat talus valitsenud kord ja nõudlikkus, Talupidamises püüti rakendada kõike tolles ajas eesrindlikku. Siin sündis 28.aprillil 1910 Aleksander Looring talupidaja Jüri Looringu ja abikaasa Mari Pedajase kuuenda lapsena. Aastail 1919-1926 käis Aleksander Velise rahvakoolis, siirdus edasi Läänemaa Õpetajate Seminari, jätkas õpinguid aastail 1933-1937 Tartu Ülikoolis õigusteaduskonnas. Ülikooli aegadel avaldus Looringu aktiivsus ühiskondlikus tegevuses. Ta oli üliõpilasseltsi Ühendus liige, karsklasena kuulus ta Eesti Noorsoo Karskusliidu juhatusse, oli 1937. a Akadeemilise Ühiskonnateaduste Klubi asutaja. Looringust sai Jüri Vilmsi Mälestamise Komitee asutaja ja 1938-st selle sekretär. Ühtegi erakonda ta samas vaatamata avarale tegevusväljale ei kuulunud. Juba ülikooli õpingute ajal avaldas rohkesti artikleid ja uurimusi tollastes väljaannetes Eesti Kirjandus, Akadeemia. Näiteks siinkohal "Matthias Johann Eiseni vanemad ja noorpõlv" Eesti Kirjanduse XXVIII aastakäigus 1934. a.
1939. a lõpul sai Looring valmis väitekirja Eesti riigi sünd ja omandas õigusteaduste magistri kraadi. Oma väitekirja süvenes ta ka põhjalikumalt 1905. aasta sündmustesse ja karistusalklaste tegevusse, juba 1933. a oli noor ajaloohuviline kokku pannud vihiku "Punased aastad Läänemaal". Väitekirja koostamise aegu Looring korraldas kirjaliku ringküsitluse 1905 surmasaanute saatuse asjus kõigi Eestimaa vallasekretäride seas ning sai ootamatult palju materjali. Paralleelselt eelmainituga vedas ta visalt Jüri Vilmsi Mälestamise Komitee ettevõtmisi: koguteose koostamist, ettekande koosolekuid, koolidele õppematerjali toimetamist. Koguteose ilmumine oli kavandatud 1940. aasta suve lõppu. Selleks käis noor teadlane infot kogumas ka Helsingis . Kuid pöördelised sündmused juunis-juulis 1940 ja Eesti haaramine N.Liittu võtsid Jüri Vilmsi Mälestamis ürituselt tegevuseeldused ja uus olukord katkestas ettevõetu. Nõukogude süsteem pakkus siis maailmavaateliselt pigem pahempoolsele teadlasele tööd Riiklikus Ajaloo- ja Revolutsiooni muuseumis poole kohaga teadustöötajana ja teisena lektoriametit Tartu Ülikooli Eesti õigusloo lugejana, seda siis õppetooli hoidja professor Jüri Uluotsa kohusetäitjana. Samal ajal kirjutas Looring ajalehtedes Postimees, Rahva Hääl ja Tartu Kommunist artikleid Jaan Tombist, Mihkel Aitsamist , Jaan Kreuksist ja teistest.
1941. aasta juunis ründab Saksamaa Nõukogude Liitu. Juuli algul tungivad Saksa üksused Eestisse ja okupeerivad Pärnu, Viljandi ja peagi ka Tartu. Tallinna jõuavad sakslased 28.augustil. Looring lahkub Tartust juuli algul 1941. Uuel okupatsioonivõimul kulub aega enda sisseseadmiseks ja eestlaste tegemisi 1940ndal hakatakse uurima alles detsembris 1941. Tartu poliitilise politsei ülem saadab 6.detsembril 1941 kirja oma kolleegile, Märjamaa politseikomissarile: Looring tuleb üles otsida ja vahistada ja Tartusse toimetada. Otsitav leitakse oma vanemate juurest Uhjalt, arreteeritakse ja paigutatakse 13.detsembril Tallinna keskvanglasse. Edasi Tartusse viidud Looringu vastu kogutakse materjale 1942.a.algul. Jaanuaris alustab Tartu poliitilise politsei vanem-assistent ülekuulamisi. Looring on ülekuulamistel avameelne ja enesekriitiline. Ta ütleb, et on loengutel öelnud, et kodanlik ajalookäsitlus pole olnud nii õige kui marksistlik ,et on ajalehtedesse kirjutanud kommunistide elulugusid ja töötanud Ajaloo- ja Revolutsiooni muuseumis. Tal pole olnud sidemeid kommunistide juhtidega ega pole olnud ka ühegi partei liige. Seejärel kuulatakse üle teisi Tartu ülikooli samas teaduskonnas töötanud õppejõudusid, sealhulgas eesti ja maailma kirjanduse professor Gustav Suits. Ta on oma ütlustes ettevaatlik, kuid viitab siiski et talle on jäänud mulje nagu oleks Looring vasakpoolne. Pärast ülekuulamisi koostab politsei vanemassistent kokkuvõtte ja märtsikuu viimasel päeval koguneb 1942 Tartu prefektuuri karistust kavandav komisjon. Komisjon teeb Saksa julgeolekupolitsei ülemale Tallinnas ettepaneku määrata Looringule karistuseks kolm aastat vanglas. 9.mail 1942 kirjutab Aleksander Looringu vend Oskar Tartu poliitilise politsei ülemale ja tunneb huvi oma 13.detsembril vahistatud venna saatuse vastu. Politseiülem ei vasta kirjale.
13. jaanuaril 1943 saabub Tartu tsiviilregistri juhatajale "väga salajane " kiri Julgeolekupolitsei Tartu väliosakonnast, kus palutakse registreerida A.Looringu surma juhtum. Kirjas on 7-nda punkti all: Saksa Julgeolekupolitsei otsusega 27.4.1942 mõistetud surma ja otsus samal päeval Tartus täide viidud. Selliseks siis kujuneb Eesti Päästekomitee liikme Jüri Vilmsi saatuselugu uurinud ajaloolase oma saatus. Niisuguse ülevaate saame Aleksander Looringust soome ajaloolase ja estofiili Seppo Zetterberg' i teose "Jüri Vilmsi surm" toel (kirjastuselt Tänapäev 2004)
Aleksander Looringu lühikesse eluteele jäi veel mitmeid teisi uuringu-teemasid, millest on pikemalt kirjutanud ajaloolased Mati Graf ja Tiit Rosenberg. 2005.a.detsembris Valgus peetud ajalookonverentsil "Velise Wabariik 100" esitas prof. Tiit Rosenberg mõtte, et Aleksander Looring on ajalookäsitluses seni jäänud niinimetatud halli tsooni ja vajaks sealt välja toomist - eks see matkaseltskondki Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsi tüürimisel püüdis oma ettevõtmisega ühte sammu teha.
Keda teema sügavamalt huvitab, peaks oma lugemislauale hankima Jaan Krossi romaani "Tabamatus" aastast 1993. Loodame, et romaan sattub kunagi filmi- või teatritegijate tähelepanu alla nagu mitmed Jaan Krossi varasemad ja hilisemadki teosed.
Uhja talude kohta pildivalikut näitas Maie Kusmin. Osavõtulehe järgi oli huvilisi kõigist naaberküladest, veel Päärdust, Valgust, Haimrest, aga ka Pärnu-Jaagupist ja Märjamaalt.
Piknikupidajad möödusid tagasiteel veel küla kunagi suurimast (50 ha ) Sõeru talukohast. Õhku visatud küsimusele, mis siin 100 aasta pärast on -konkreetset vastust ei saanudki tulla. Kõlanud variandid olid kõrge kuusik või näiteks jaapanlaste suvemajad.
Kalev Tihkan
Valgu Põhikooli rahvas käis Sillaotsa muuseumis rahvusvahelise filmiprojekti võtteid tegemas
Tuhandete aastate jooksul on eestlased end põlluharijaks talurahvaks pidanud. Suurem osa rahvast elaski taluperedes, mis olid keskmiselt 8-10 inimese suurused. Eestlased jagasid aasta looduse ringkäigu järgi kahte ossa. Soojaks suviseks ja külmaks talviseks. Talvine aeg algas mihklipäevast ja lõppes jüripäevaga.
Sillaotsa muuseumis on käesoleval aastal tegevuskavas muuseumitunnid "Talupere elust-olust".
Valgu Põhikooli Comeniuse - projekti filmigrupp Evelin Sedriku juhtimisel soovis filmida 18. märtsi pealelõunal just talupere talviseid tubaseid toimetusi. Sillaotsa rehetoas ja kambris askeldasid pereisa Aadu Riiberk, pereema Kristel Põlluvee, lapsed Jaagup Sarv, Heidi Vatter ja Merili Remmel. Ettevõtmist toetasid nõu ja jõuga õpetajad Mery Kodavere ja Mailis Papp.
Head koolide õpetajad! Kevad on käes ja talupereski muutuvad tegevused. Järgmisel talvel kasutage seda suurepärast võimalust tuua oma õpilased Sillaotsa talumuuseumisse muuseumitundi. Siin on neil võimalik kehastuda talupere liikmeteks. Nad saavad teada, kes lõikab leiba ja võtab kausist puulusikaga esimesena putru, kes sõtkub leivatainast ja teeb võid, millal poisile antakse püksid jalga, milleks liikus külarätsep pressrauaga perest - peresse jne
Olete oodatud kõike seda teada saama.
Sillaotsa Talumuuseumi muuseumipedagoog Liivi Miil
Velise piirkonna mõisate tööstused
Eestis rajati esimesed tööstuslikud ettevõtted 17. sajandil. Mõisate juures alustasid tööd telliskivilöövid, lubja ahjud, saeveskid ja klaasikoda Hiiumaal 1628-1664. Manufaktuurse tööstuse keskus oli Narvas, kus olid lina- ja kanepitöötlemise ettevõtted ning Narva kose vee-energia jõul töötav vase- ja saeveski. Tallinnas oli vaseveski töötanud juba16. sajandi lõpust, 17. sajandil ehitati see ümber paberimanufaktuuriks.
18. sajandi keskel alanud mõisamajanduse kiirele tõusule pani aluse viinapõletamise levik. Lisaks Venemaal turustatud viinale nuumati viinaköögi praagaga härgasid ja ühtlasi paranes ka põldude väetamine. Mõisates rajatud ettevõtted rahuldasid kohaliku majapidamise või lähema ümbruse vajadusi.
Laiemale turule mõeldes asutati mõisatesse paberiveskid: esimene Haimre mõisa, teine veidi hiljem Räpinasse. 19. sajandi II veerandil algas üleminek manufaktuurtootmiselt masinate jõule rajatud vabrikutööstusele. 19. sajandi teisel poolel algas kõikjal agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas, koos sellega arenes ka mõisate tööstus.
Velise piirkonnas olid mõisate tööstuslikeks ettevõteteks Velise mõisa savitööstus, Sulul paberiveski, potivabrik, hilisemal ajal Töngi talus tellisevabrik, kus tehti ka savitorusid maade kuivendamiseks, Valgu mõisas Kirna külas kivitönk, Nõlva klaasitööstus Inda külas ja mõisates viinavabrikud.
Sulu paberiveski
Üheks piirkonna vanimaks tööstusettevõtteks oli Haimre mõisale kuulunud Sulu paberiveski, mis töötas hiljemalt 1717. aastast kuni 1795. aasta kevadeni. Rajajaks oli Oloff Brandt, kes tuli Tallinnast peale sealse vana paberiveski hävimist 1710. aastal. Sulu paberiveski oli Eestis teine ja omas suurt tähtsust kuni Räpina vabriku rajamiseni 1734. aastal. Tõenäoliselt Oloff Brandt korraldaski ümber ja sisustas Sulu vesiveski paberiveskiks. Axell Holm`i 1699. aastal joonistatud kaardilt selgub, et tookordne Sulu küla asus Konovere jõe paremal kaldal. Otse küla kohal vasemal kaldal asus veski. Mölder Hansu käes oli üheadramaaline talu ja veski, mis oli kahe kivi paariga ja töötas läbi aasta. 1726. aasta adramaade revisjonist lähtuvalt, s. o. peale Põhjasõda ja katku, on külas ainult 2 talu. Seal elab ka paberitegija ja selle teenistuses kaks võõrast isikut - ilmselt oskustöölist: pärit Ingerimaalt ja Tartumaalt.
Ka Märjamaa kirikuraamatu järgi elas 3. märtsil 1717. aastal Sulul kogenud paberitegija Oloff Brandt, mille järgi võib arvata, et siis pidi siin töötama ka juba paberiveski. Märjamaa kirikuraamatus on ka sissekanne Oloff Brandt`i matmise kohta 1749. aastal. Kuna Sulu paberiveski asus Haimre mõisa maal, siis oli omanikuks ja pärisperemeheks igakordne mõisa valdaja. Paberitegija kasutas veskit ainult rendi alusel. Järgmiseks paberitegijaks sai poeg Berend Johan Brandt (1720-1757), kelle kõrval töötas sellina tema vend Johan Wilhelm. Ettevõttes töötas ka palgalisi kohalike hulgast ja vabu mehi. 1758.-1768. aastani oli paberiveski Paul Limbergi käes rendil, sest tema abiellus peale Berend Johan Brandt`i surma aasta pärast tema lesega. 1769. aasta suvest alates mainitakse Sulu veski paberitegijana Rootsi päritoluga Olof Hägerstedt`i, kes oli tulnud Räpinast koos perega ja võtnud kaasa ka venelase Fedor Grigorjevi. Tema oli veskit veel suurendanud, kuid suri juba 1785. aastal. Rentnikuõigust kasutas edasi tema lesk ja seejärel poeg Carl Friedrich. Rendilepingut 1795. aasta kevadel enam ei uuendatud. Sellega likvideerus ka siinne paberiveski, mis oli töötanud ligi 80 aastat. Likvideerimise ühe põhjusena on mainitud jõetammi purunemist. 1774. aasta adramaade revisjoni puhul on ka märgitud, et just paberiveski paisu on jääminek sageli ära viinud. Pisut hiljem likvideeriti ka siinne küla ja selle asemele rajati Sulu karjamõis.
Paberi kvaliteedi kohta oli arvamusi ühest äärmusest teise. Toodeti halli paberit ja pappi ning selle aastatoodanguks olevat 300-400 riisi keskpärast paberit, hinnaga 60 kopikat riis, ja 80-100 leisikat pappi, 1 rubla leisikas. Seega müüdi aastas toodangut 340 rubla eest. Teistel andmetel valmistatud ka pakkimispaberit, mille aastatoodang olnud 50 puuda.
Rendimääraks oli 1744. aastal 40 taalrit, 1749. aastal samuti, 1782. aastal tõsteti renti 60 rubla pealt 75 rublani.
Viktor Kingissepa nimelise Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi muuseumi andmetel tehti Sulul nii kvaliteetset paberit, et sellele olevat trükitud valeraha. Viimane tegevus on aga teatavasti eriti tulutoov. Ka seda on peetud tootmise lõpetamise põhjuseks. Võimalik, et on tegemist legendiga, aga ikkagi ilus uskuda.
Sulu potivabrik
Selle tööstuse tegevust on vähe uuritud. Teada vaid üksikuid noppeid. Näiteks Sillaotsa Talumuuseumis on kaks savipotti (anumat) millised valmistatud Sulul 19. sajandi lõpul või 20. algusaastatel.
Peale ettekande esitamist Märjamaal kodulookonverentsil saime Aksel Viisutilt teada, et Limbergi vana talu (Sulu küla Sillaotsa talu) ühes toas olnud 19.-20. sajandi vahetusel pottsepatuba. Tõenäoliselt valmistati eelpool nimetatud potid seal. Varem tööd alustanud Sulu potivabrik aga asunud sellest talust veidi eemal. Ahervare oli nähtav veel eelmise sajandi seitsmekümnendatel. Tõenäoliselt seal valmistati ka põletatud savitorusid. Pole teada, kas torude tegemist alustati omaks tarbeks, või oli algselt eesmärk tootmisega mõisale lisa teenida (toorainet savi näol on maapõues tänaseni piisavalt). Kuna torud olid käepärast, siis torutati mõisa põlde siin juba 1904. aastal.
1978. aastal Sulu maaparandusobjektil töötanud Jaan Tõiste andmetel ristusid mõisaaegse maaparanduse salatorud mitmes kohas ehitatava süsteemiga. Siis oli olnud aruteluks ka torustiku omavahelise ühendamise võimalus. Kuna projekteerijad polnud teadlikud vana süsteemi olemasolust ja ka kõrguste vahe oli erinev, loobuti lisatööst. 1979. aastal leidis Valgu sovhoosi melioraator Mati Erik sealt samast jõe kaldast töötava mõisaaegse suudme. Selles Sulu küla Jäntsi talu põllumaa osas, kus maaparandust ei tehtud, töötab süsteem tänaseni.
Töngi tellisetehas Sulul
Murdesõnastiku järgi tähendab "tönk" tellisetöökoda ja telliste tegemiseks vajaliku savi kaevamise kohti. Mitte iga savi ei kõlvanud "telliste põletamiseks".
1921. aastal ostis Sulule püstitatud Töngi tellisetehase koos 36 tiinu maaga Jüri Tiits. Varem oli sama mees pidanud aasta päevad Märjamaal Ühiskauplust n .n. Tiitsu majas. Uus omanik jätkas seal telliste tootmist. Töngis toodeti ka savitorusid. Viimane telliste põletamine oli 1929. aastal. Kaks ahjutäit (75 000 tellist) jäi saabunud majanduskriisi tõttu müümata. Neid jagus väiksemates kogustes müügiks kolmekümnendate lõpuni. Veel talvel 1953/54 ostis naaberkülast Georg Kusmin sealt sadakond tellist omale uue korstnaotsa tegemiseks. Tõenäoliselt olid need ka viimased tellised, mis üle elanud mitmed riigikorrad enne paika panemist.
Nõlva klaasikoja või manufaktuuri ajaloost
Klaasikoja arvatavaks töötamise ajaks oli Aleksei Parnabasi andmetel ajavahemik 1788 - 1826, Sergei Seelandi andmetel lõpetas klaasikoda tegevuse 1829 või1832 . Kes rajas siinse klaasitööstuse, seda küsimust tuleks veel tulevikus uurida. Mõisaomanikeks olid sellel ajavahemikul: Helena du Bois (Boa) (s.von Wrangel) 1782 - 1794, Friedrich von Wrangel 1794-1797 , Baron Carl Reinhold von Wrangel alates 1797-1816 ja siis veel Berend Johann von Üxküll 1811-1828 . Klaasi tootmisel ei vajatud mitte ainult kvaliteetset klaasiliiva, vaid klaasiahjude tarvis ka suurel hulgal kütust. Seepärast rajati varasemad klaasitööstused peamiselt metsarikastesse piirkondadesse, nagu seda oli omal ajal ka Nõlva ja Nurtu mõisate ümbrus. Kuna metsa realiseerimise võimalused olid mõisate ajal piiratud, siis võimaldas suuremal hulgal puitu vajav tööstus mõisaomanikel oma metsa rahaks teha. Ka klaasitootmisel vajaminev potas, mida põhiliselt lehtpuude tuhast toodeti, vajas hulgaliselt metsa. Seega oli kohalik mets klaasitootmisel majanduslikult tähtsam, kui vajalik klaasiliiv ja teised toorained, milliseid tuli enamasti kaugemalt, mõnikord isegi välismaalt kohale tuua.
Nõlva klaasikoda asus praeguse Inda küla Kalda talu maadel, kust veel praegusel ajal kündmisega sulanud klaasi tükke välja tuleb. Manufaktuuri peahoone ja abihooned olid ehitatud puidust. Olevat 6 hoonet olnud. Kaks nendest tööliste elamud. Peahoone pikkuseks arhiivi andmetel olnud 30 sülda, mis oli tolle aja kohta küllaltki ajakohane ehitis. Selle sisustuseks oli 8 ahju: 1 sulatusahi, 1 segu kuumutamise ja venitusahi, milles valtsiti lehtklaasi ning 6 jahutus- ja kuivatusahju. Kusagil 1820- te aastate algul on ettevõte rahvamälestuste järgi maha põlenud. Siinsed klaasitööstuse varemed on vanemate inimeste mälestuste järgi veel 1880- te aastate paiku oma suure korstnaga alles olnud, kuid praegu on sellel kohal põld. Nõukogude ajal, kui siin drenaazi tehti, jäänud kaevamisel ette ka suur ahju alus. Maa seest leitud veel ka puust tünn, milles olnud mingi marmelaadi taoline ollus. Kohaliku rahvapärimuse järgi süüdanud vabrikuhoone kohalikud külamehed, et siinset metsa hävitamise eest päästa, kuna tööstus vajas klaasi tootmiseks ja potase põletamiseks palju puitu. Lisaks klaasitööstusele - tarvitasid väga suurtes kogustes puitu söepõletajad miilikodades. Puusütt kasutas Vigala mõisa sepikoda ja seda müüdi ka Tallinna. Süütamine ja tulekahju võis olla ka põhjuseks, miks Carl Philipp (Filipp) von Amelung 1824. aastal rendilepingu lõppemisel seda uuesti enam ei pikendanud ning 1826. aastal olevat ettevõte Endel Varepi andmetel likvideeritud, kuna klaasitootmine tolleaegset mõisaomanikku Baron Berend Joann von Üxküll`i arvatavasti ei huvitanud. Oma oskustöölised viis Amelung ära. Kuna aga kohalikud töölised lahkusid alles 1832. aastal, siis võib arvata, et pärast ametlikku likvideerimist tegutseti siin mingil määral klaasitootmisega veel 6 aastat edasi. Senistel abitöölistel olid ju oskused olemas.
Pole ka teada, kas ettevõte pärast põlemist mõningal määral taastati. Võib olla proovis uus mõisaomanik Üxküll siin veel mingil moel klaasi toota. Kuna Vigala piirkonnas oli vähe metsa, siis läks mõisaomanikul seda muuks tarbeks vaja ning see võis olla põhjuseks, miks klaasitootmine siin lõpetati. Omal ajal töötas klaasikoja tarbeks Nurtu mõisa piirkonnas samal ajal klaasikojaga ka potase tootmise ettevõte, kus toodeti klaasikojale klaasi valmistamiseks vajalikku potast. See asus praeguse Kirna küla Potase talu maadel. Siin jõe ääres on varem ka süvendeid maa sees olnud, milliseid potase põletamise kohtadeks on peetud. Ümbruskonna peredes on veel möödunud sajandilgi leidunud suuri savinõusid, mida kunagi potase tootmisel oli kasutatud. Potase tootmise järgi on sellele kohale hiljem rajatud talugi omale nime saanud. Selles talus oli veel 20. sajandi esimesel poolel klaasikojale kuulunud suur klaasisulatusanum alles terve olnud. Tänaseks päevaks võib selle purunenud vanni tükke tulla vaatama Sillaotsa Talumuuseumi, osa tükke on üle antud Järvakandi Klaasimuuseumi kogudesse.
Ettevõtte toodangust
Esialgu valmistati kahte liiki nõndanimetatud valget böömi aknaklaasi. Müügihind on aga neil mõlemal võrdne olnud. Arvatakse, et peale aknaklaasi toodeti mõningal määral ka pudeleid ja teisi tarbenõusid. Siin kohal on kasulik teada, et esimesed pudelid valmistati 17. sajandil Hiiumaal Hüti klaasikojas.
Aknaklaasi kvaliteet oli kõrge ja sellest tingituna sai hakata tootma ka peegliklaasi. Ühe kasti aknaklaasi eest on saadud 40 rubla. Ettevõttel oli pidevalt ka klaasivalmistamiseks vajamineva materjali varu. Näiteks: 1805. aasta lõpul oli tagavaraks 400 puuda potast, 180 puuda soola, 200 puuda lupja ja 1500 puuda liiva. Klaasitootmiseks vaja minev klaasiliiv toodud kaugemalt, kuid vähesel määral on seda saadud ka hilisema Kase talu karjamaa nurgast, kuid seda on olnud õhuke kiht. Lupja põletati kohapeal. Potast toodi nii Peterburist, kui valmistati kohapeal.
Pärast Nõlva mõisa rajatud ettevõtte rendile andmist 1818. aastal tolle aja Eesti suurima klaasitöösturi Rõika- Meleski peeglivabriku omaniku Carl Philipp (Filipp) von Amelungi kätte, hakatigi siinses ettevõttes valmistama peegleid. Neid turustati teadaolevalt Tallinnas, Pärnus ja Riias. Arvatavasti toimus peeglite lihvimine siin käsitsi (kuigi samas lähedal asus ka Nõlva mõisale kuuluv Jämeda vesiveski).
Näiteks mõned arvud: 18.sajandi lõpul oli klaasikoja aastaseks toodanguks olnud 400 kasti aknaklaasi, millest saadi12 000 rubla. Klaas müüdi Tallinna ja osaliselt ka mujale ümbruskonda. 1805. aastal valmistati valget aknaklaasi 500 kasti 20000 rubla väärtuses. 1806. aastal langes valge aknaklaasi toodang taas 400 kastile, mille müügist saadi16000 rubla. Ettevõttes töötas omal ajal korraga 8-10 oskustöölist, kes olid peamiselt sakslased ja 15-16 kohalikku talupoega abitöölisteks. Klaasimeistrid on olnud algul kõik saksa päritoluga, hiljem õppisid kohalikud ameti ära.
Velise mõisa savitööstus. Velisel asutas mõisa omanik 19. sajandi keskel telliskivitööstuse Võeva küla Võeva talu lähedale, Päärdu-Velise maantee äärde (praegu on peale kevadisi maaharimisi telliskivitööstuse asupaik hästi märgatav).
1890. aastal asutas tolleaegne mõisaomanik Gustav Maydell mõisast kilomeetri jagu Päärdu poole Alamale veel teise savitööstuse, kus toodeti savinõusid, savipotte, glasuuritud ahjupotte ja nii seest kui väljast glasuuritud mitmesuguse suuruse ja kujuga veini- ja viinapudeleid. See töötas kümmekond aastat ja likvideeriti. Selle tööstuse tarbeks on arvatavasti savi võetud Velise mõisast Päärdu poole mineva maantee äärest. Selle tagajärjel tekkinud sügav tiik on looduses nähtav. Vajalik liiv saadi samuti tööstuse lähedalt. Siinseid ahjupotte on kasutatud ka Velise kihelkonnakooli ahjude remondil või uute tegemisel. Seda tõestab siinsete ahjude remondi ajal väljavahetatud kividel olnud tempel "Felx". Pudelite põhjal oli sama märk, mis kividel. Kokku on pudelitel ja ahjupottidel kolm erinevat meistrimärki "Felx". Sellest võib oletada, et aastate jooksul oli ka 3 erinevat meistrit. Potivabrikus olid meistriteks ja töödejuhatajateks sakslased.
1893. aastal töötas siin tehnilise juhatajana F. Brempell. Härrastemaja ja vabriku vahel oli olnud ka telefoniühendus. Tööstuse töölised elasid kahekorruselises elamus, mis oli hiljem Velise valla seek (vanadekodu). Hoone hävis tules 1936. aastal. Juhtkonnal oli omaette maja, kus asus ka tööstuse kontor. See oli madal ümarpalkidest ehitis. Seda kasutati hiljem Velise metskonna esimese jaoskonna kontoriks ja metsniku eluruumideks. Rahvamälestuste järgi oli olnud tööstusel ka oma pood.
1990. aastatel oli Velise metskonna 1. jaoskonna metsnikuks Agu Lasn. Tema poeg Ivar leidis paljajalu tiigis sonkides sealt meistrimärgiga ahjupoti.
Lossi kivitönk oli Valgu mõisa tellisetehas. Paiknes Kirna küla Lossi ehk hilisema Saviaugu talu maal. Asutamise ajaks peetakse 19. sajandi teist poolt. Toodanguks olid siin nelja kõvadusastmega tellised, mis sõltusid põletamise kestvuse ajast. Kõige suurema väärtusega olid nr. 0 kivid, neist tehti korstna otsasid. Siis järgnesid 1, 2, ja 3. Neist viimane oli kõige vähem põletatud sort ja neid kasutati seal, kus nad välisõhuga kokku ei puutunud. Peale eelpool nimetatute toodeti ka kandilisi põrandatelliseid 15 x 15 cm ja drenaazitorusid. Kaks viimast toodanguliiki olid kasutusel ka Sergei Seelandi sünnikodus. Põrandatelliseid kasutati peamiselt kõrtsides ja talude eeskambrites. Vajalik savi tööstusele saadi kivitöngi lähedalt. Liiv veeti kohale taliteega Veski küla Vanakupja talu liivaaugust. Taliteega toodi kohale ka vajalikud põletuspuud.
Savi ja liiv sõtkuti segamini hobustega. Sõtkutud savist vormiti vastavate vormidega toorkivid. Nende toorkivide ehk plonnide kuivatamiseks oli kaks pikka riiulitega kuuri. Kui toorkivid olid kuivanud, siis läksid nad edasi ahju põletamisele.
1888. aastal, kui hakati ehitama Velise õigeusu kirikut, otsustati osta vajalikud telliskivid Valgu mõisalt. Leiti, et sealses Lossi kivipõletamise ahjus valmistatud kividest paremaid ja odavamaid kusagilt lähemalt saada ei ole. Kuid - Ülevaataja Komitee - sellega ei nõustunud, pidades neid kalliks. Hiljem selgus, et odavamate kivide toomine kaugemalt läks transpordikulude tõttu veelgi kallimaks.
Viinaköögid
Eesti aladel on viina esimest korda mainitud 1485. aastal Tallinna pruulijate põhimääruses. Viina toodeti põhiliselt maal. Talupoegadel keelati viinapõletamine 1645. aastal ära ja see jäi mõisate privileegiks. Viina hakati valmistama mõisate õlleköökides. 1765. aastal andis Katariina II välja ukaasi, mille kohaselt tohtisid viina valmistada "ainult aadlikud ja rohkem mitte keegi".
Alates 18. sajandi teisest poolest rajati mõisatesse rohkesti viinakööke ja viinast sai mõisnike üks peamine sissetulekuallikas. Eesti mõisates oli 1799. aastaks 731 viinakööki - s.o. 85% mõisatest. Aastas toodeti kuni 680 tuhat pange ehk 8,2 milj. liitrit. 1825. aastal tehti esimesed katsed kasutada viina ajamiseks vilja asemel kartulit. 1870. aastal hakati viinaköökide asemele rajama moodsaid piiritusevabrikuid - viinaköökide arv vähenes 1/3 võrra.
Kuna valla piirkonnas oli omal ajal palju kõrtse, siis pidi olema siin ka palju viinapõletamise kööke. 1794. aastal oli neid Velisel 2, Nurtu mõisal 1 ja Valgu mõisal 1. Näiteks on tuua Valgu mõisa viinaköögi toodang: 1794. aastal toodeti 70 vaati viina, kasutati selleks 290 tündrit vilja ning 85 sülda puid. 1796. aastal 696 pange viina.
1801. aasta andmete alusel olid viinaköögid Valgus, Nurtus ja Päärdus. Velise mõisa 2 viinaköögi kohta samal aastal teadet millegipärast ei ole. 20. sajandi algul töötas neist ainsana veel Valgu viinatööstus. 1913. aastal töötas viinaköök juba auru jõul. Põhilise osa toodangust turustas mõis linnades, aga varustati ka oma mõisa kõrtse ja neid naabermõisate kõrtse samuti, kus oma piiritusetootmine oli lõpetatud.
Piirituse aamide linna viijateks olid talupojad. Viinavoorides olevatel talumeestel oli pea igaühel tengelpunga vahel imepeenike oherdi, mille abil viinavaati auk puuriti. Esmalt koputati metallvits veidi kõrvale, puuriti auk alla serva, kust peene joana piiritus lähkrisse voolas. Kui jagu täis, löödi peenike tikk augu ette ja koputati vits uuesti peale. Selliseid aame, mis seest kui siilid, leidus omal ajal veel taludeski.
Eesti Tööstuse ja Kaubanduskoja aastaraamatu järgi on olnud Valgu mõisas kirjas piiritusevabrik veel 1921. aastal.
Olen kasutanud oma ettekande tegemiseks Sergei Seeland´i, Aleksei Parnabas`i, Piret Juhani, Mihkel Aitsam`i ja Jüri Tiits`u uurimusi, kirjutisi ja mälestusi.
Sillaotsa Talumuuseumi muuseumipedagoog Liivi Miil
Sillaotsal programm Vanaaja kool
Sillaotsa Talumuuseumis on sarnaselt mitmete muuseumitega välja töötatud programm kooliõpilastele "Vanaaja kool". Esialgu oli mõeldud seda teha vaid viiel päeval jaanuari lõpus. Muuseumitöötajatega leidsime, et õpitud ja sissetöötanud tegevusi võiks pikemalt lastele võimaldada. Programmi kooliõpilastele "Vanaaja kool" on Sillaotsa Talumuuseumis võimalik ette tellida kuni käesoleva õppeaasta lõpuni.
Koolipäeval:
- räägime koolijuttu alates Forseliuse ajast kuni tsaariaja lõpuni;
- riietame ühe lapse külastajate hulgast ajastule vastavalt;
- mängime läbi näitliku koolipäeva;
- lapsed saavad kätt proovida kirjutades krihvliga tahvlile, sulepeaga kaldjoontega paberile;
- vahetunni ajal mängime ajastukohaseid ringmänge;
- mõni liialt ülemeelik saab tunda, kuidas on olla nurgas põlvili hernestel.
Programmi kestvus 1, 5 tundi. Maksumus 10.- krooni lapse kohta. Lisaks giiditasu 2x60.- grupi kohta. Maksimaalne grupi suurus soovitavalt 20 last. Tellimine
Sillaotsa Talumuuseumi juhataja Kalju Idvand
Kirjutiste konkursi "Kuidas me vanasti tähtpäevi tähistasime"
Kokkuvõtte teinud muuseumipedagoog Liivi Miil
Sillaotsa muuseum pöördus detsembrikuu lõpus järjekordselt elanike poole palvega: kirjutage meile oma mälestustest teemal "Kuidas me vanasti tähtpäevi tähistasime". Tänu Valgu Põhikooli õpetajatele Mailis Papp ja Tiia Kessel, laekus meile 8 kirjutist. Peale nende kirjutasid väga mahuka koduuurimustöö Endel Messek ja Helju Unga. Tööd olid kõik informatiivsed ja väga huvitavad lugeda. Õpilaste kirjutised olid tänavu tugevamad kui möödunud aastal.
Hans Pihlik, Valgu Põhikooli 6. klassi õpilane kirjutas oma ema Marge mälestustest suvistepühadest. Suvistepühadega lõppeb nende kodus kevad ja algab suvi. On välja toodud väga kenasti selle pühaga kaasnevad kombed. Näiteks: kaskede tuppa toomine, lillede korjamine, kodu kaunistamine, saunas käimine.
Ivo Org, Valgu Põhikooli 6. klassi õpilane tõi meieni oma ema Lilian`i mälestused nääridest. See on äärmiselt heaks nõukogude aegse stiili näiteks vana-aasta ära saatmisest ja uue vastu võtmisest.
Toon ära mõned laused:
pakuti pidutoitu, olenevalt sellest, mis poest saada oli või kas oli poes tutvusi. Vaadati televiisorist saadet "Kutsuv tuluke".
Uus aasta saabus Moskva aja järgi.
Maarja Nasir, Valgu Põhikooli 9. klassi õpilane kirjeldas oma ema Liina mälestusi sünnipäevade pidamisest Võrumaal Mõnistes. Väga informatiivne kirjutis. Saime teada, et kindlasti pidi olema pikk laud ja suurema peo puhuks laenati küla pealt juurde igasuguseid nõusid, pinke, laudu. Pidulaud kaeti alati rikkalike söökidega. Külast tuli siis alati abiks "perenaine", kes teadis roogade valmistamisest kõike. Külla minnes oli naistel alati käes kook ja meestel taskus pudel. Kingiti ikka tarbeesemeid. Sünnipäevadel lauldi alati. Kojuminejatele pandi alati kaasa kooki, sest seda oli nii rikkalikult. Ära minek oli väga südamlik. Mindi välja saatma, kallistati.
Kristel Põlluvee, Valgu Põhikooli 9. klassi õpilane kirjeldas vanaema Sirje muljeid jõulude pidamisest aastatel 1955-56. Aga vanaema on andnud edasi ka oma vanemate-vanavanemate mälestusi.
Esimene mure oli, et keegi ei näeks neid jõule pidamas. Kirjutaja on osanud oma töös hästi väärtustada pööripäevade tähtsust inimese elus. Ka jõulukombestikust on antud täielik ülevaade. Mõni asi oli minulegi uudiseks nagu härja kujuline jõululeib. Või siis, et jõulude ajal ei laenatud kunagi kelleltki midagi ega laenatud ka ise midagi välja. Usuti, et laenates annad õnne ära. Veel oli uudiseks see, et sügisel peremehe poolt lõigatud esimene viljavihk kandis nime "metsik" ehk "rehepapp", kes oli austatud külaline ja talle pakuti ka süüa ja õlut.
Geit Kuusemets, Valgu Põhikooli 5. klassi õpilane. Mälestusi oma pulmadest jagas vanaema Asta Jalakas. Arvestades vanaema sünniaastat, pidi see olema nõukogude aegne pulm, aga vaatamata sellele tapeti siga või vasikas ja naabrinaine tuli abiks toitusid valmistama. Külalised tõid külakostiks isetehtud torte, saiu, õlut. Kaugemalt tulnud külalised tulid hobustega. Kingitusteks toodi isetehtud tekke- patju, serviise.
Agnes Sõlg, Valgu Põhikooli 9. klassi õpilane vahendas meile Enn Masingu mälestusi, kes jutustas ka oma vanaema lugusid.
Kõige tähtsam pidu oli ikka pulm. Kõige paremini läks toitudest sült, täidetud seamagu, heeringas hapukoorega. Jookidest viin, õlu, samakas, mis valmistati kodus. Külalised jäid tavaliselt ööseks. Pulmas "rööviti" pruuti, et teda tagasi saada tuli "lunaraha " maksta. Pruudile-peigmehele anti teha töid. Näiteks peigmees pidi lõhkuma puid või pühkima luuaga ukse esist, mis oli muidugi õeluse tipp. Pruudil lasti tavaliselt titte mähkida või kedrata.
Eraldi ära märkimist väärib üks tegevus pulmas. Peigmees pidi pruudi sülle võtma ja hüppama vaiba peale, mille all oli pandud taldrik. Mitmeks killuks taldrik läks, niipalju pidi noorpaar tulevikus lapsi saama. Mõni peigmees ei julgenud hüpata, nad üritasid taldriku kaheks osaks teha, et mitte tulevikus viit last saada.
Helerin Kristal, Valgu Põhikooli 6. klassi õpilane kirjeldab meile vanaema Eeli lugusid jõulude pidamisest. Nende peres tulid jõulud ikka kuusega ja päkapikud poetasid kingitused jõululaupäeval kuuse alla. Kõik see juhtus siis kui lapsed köögis toidu kallal mässasid. Kõik jõulutoidud tehti ise. Poest osteti ainult leib, sai, juust, vorst. Elutuppa kaeti pikk laud - see traditsioon on nende peres au sees veel praegugi.
Priit Maasikas, Valgu Põhikooli õpilane vahendas meile isa Mardi mälestusi tähtpäevade tähistamise kohta.
Nende peres peeti kõike pühi. Külalisi eriti ei kutsutud, aga suurem osa rahvast tuli ise.
Kirjutasin välja mõned laused: On kahju, et nüüdsel ajal inimesed pühenduvad rohkem tööle ja karjäärile, aega ei ole näiteks laste jaoks enam üldse.
Kui sugulased olid kokku tulnud, siis vaadati vanu pilte ja itsitati nende üle, räägiti, kuidas kellelgi läinud on, kus töötab jms
.
Külalisi ära saates kallistati, suruti kätt, tänati, sooviti kõike head ja öeldi: "Järgmise korrani".
Endel Messek, pensionär on oma põhjalikus kirjutises meid valgustanud kaheteistkümne erineva sündmuse tähistamisest ühes Eesti peres - praeguses Märjamaa vallas.
Nendeks tähtpäevadeks olid: Lapse sünd, ristimine, kooli minek, leeris käimine, pulmad, matused, jõulud, vastlapäev, lihavõttepühad, 1. mai - töörahvapüha, nelipühad ja jaanipäev.
Helju Unga, pensionär toob meieni väga värvikalt jõulutegemised Kukeristi talus ennem 1940. aastat. Muu hulgas saame teada: rehetoa põranda pesust (luudadega aeti vett edasi, tulise veega, millele oli tuhaleelist lisatud), sängidesse uute põhukottide panekust, õlletegu, sea tapmine - vere võtmine, soolikate võtmine ja puhastamine, süldi keetmine, verileiva valmistamine jne . Jõulukuusk pidi olema parteni. Isa täiendas kuuse tihedust - puurides kuusetüvesse auke ja lükates sinna sisse kuuse alumisest otsast ära saetud oksad. Põhudki toodi tuppa.
# Me saime väga väärtuslikku materjali tänu teile kõigile, kes te olite valmis meiega oma mälestusi jagama. Kes tunneb sügavamat huvi nende kirjutiste vastu, siis peale arvele võtmist on võimalik neid lugemiseks laenutada. Muuseumipere tänab kõiki lapsi, kes võtsid vaevaks kirjutada. Eriti täname Valgu Põhikooli õpetajaid: Tiia Kessel ja Mailis Papp, kes aitasid tõenäoliselt tublisti kaasa kirjutiste kogumise traditsiooni jätkumisele.
# Endel Messek ja Helju Unga, teie olete meie raudvara ja meie mälu. Annaks Looja teile tervist.
Kuidas me vanasti tähtpäevi tähistasime
Sillaotsa Talumuuseum jätkab kirjutiste kogumise traditsiooni
Peagi saabuvad jõulud. Jõuluõhtul kohtuvad paljudes peredes kallid sugulased küünlasäras kuuse juures. Just siis on jutuvestmise aeg. Kirjutage kõik ülesse, sest ühel hetkel võib olla hilja - kõik siin ilmas on üürike ja kaduv.
Kogume mälestusi teemal: Kuidas me vanasti tähtpäevi tähistasime. Aastakümnete pärast on meie laste-lastel huvitav lugeda, kuidas just siinkandis pidusid peeti. Milliseid tähtpäevi tähistati teie peres? Kirjeldage ühe või mitme sündmuse tähistamist (pulm, varrud, matus, sünnipäev, jaanipäev, jõulud, mardi - ja kadripäev, vana-aasta ära saatmine, talgud ... ). Kuidas tehti ettevalmistusi, kas külalisi kutsuti või tulid nad ise, mida söödi - joodi, kaua pidu kestis, kuidas kõike seda pereringis aastate tagant meenutati jne.
Võib kirjutada ka vene ajal paljudes peredes sügiseti toimunud suvelõpu üritusest, mis tõi kokku suure osa sugulasi, et siis kollektiivselt võtta ülesse talvekartulid, valmistada õunamahla, käia seenel ning hilistel õhtutundidel rääkida oma lugusid südamelt ära ja võtta ülesse laulujorugi. Kas teil on kahju, et kahekümne esimese sajandi inimesed on reeglina individualistid ja neil pole enam üldse aega? Või on nüüd suguvõsa kokkutulekutel täita oluline roll meie omavahelisel suhtlemisel?
Abistavad küsimused:
1. Kas tehti selleks puhuks eluruumides ümberkorraldusi?
2. Kas laenati külast juurde söögilaudu, pinke, toidunõusid?
3. Mida külalistele pakuti (kas külma rooga, sooja toitu, magustoitu, kooke, kas tehti õlut)?
4. Kes valmistas toidud ja kust saadi toiduained?
5. Kuhu kaeti pidulaud?
6. Kas heisati lipp?
7. Kes olid külla kutsutud, kas nad jäid ööseks, kus magati?
8. Kas külalised tulid jalgsi, hobusega, autoga?
9. Mida külalised kingituseks ja külakostiks kaasa tõid?
10. Mida koos tehti (lauldi, tantsiti, mängiti pilli, ringmänge)?
11. Kas koju minejatele pandi kaasa toitu, õlut?
12. Kuidas toimus lahkumine ja jumalaga jätmine?
Kirjutistest teeme kokkuvõtte KÜÜNLAPÄEVAL - 2. veebruaril. Tublimaid kirjutajaid peab muuseum meeles meenetega. Päeva nimetusele kohaselt valmistame siis ka küünlaid mitmel erineval moel ja räägime küünlapäeva juttusid.
Märkige kindlasti oma tööle vastaja ees- ja perekonnanimi, elukutse, sünniaeg ja -koht, praegune elukoht. Küsitleja puhul ka tema andmed. Küla, asula linn, mille kohta andmed antakse.
Loodame elanike aktiivset osavõttu!
Töid ootame muuseumisse 25. jaanuariks.
Kohtumiseni Sillaotsal 2. veebruaril 2010 kell 15.00!
Tähtpäevaderohked sügiskuud Velisel
Alljärgnev artikkel ilmus Raplamaa ajalehe NÄDALINE lisas Mõeldes Tagasi detsembrikuu numbris 2009. aastal.
XIX saj esimesel veerandil Velise valla piirkonnas koole ei olnud. Küll oli seda aga Vigalas. Juba 1687-1688 talvel töötas köstrikool, kus jagas koolitarkust Forseliuse kooli lõpetanud noormees Palamuselt.
Siinse koolivõrgu väljakujunemisele XIX saj. teisel veerandil aitas suuresti kaasa 1823. aastal parun Boris Uexküll`i asutatud Vigala köstrikool 12 õpilasele Jädiveres. Eesmärgiks oli talumeeste esikpoegade koolitamine, et võrsuks haritud ja intelligentne talupojaseisus. 1845. aastal kujunes sellest Jädivere seminar ehk rüütelkondlik kihelkonnakool. Selle kooli kasvandikud pidid 12 aastat oma koduvalda teenima, kusjuures neile lubati kindlustada töökoht koolis. 1854.aastal alustas tegevust ka Kuuda seminar. 19. sajandi teisel veerandil tegevust alustanud koolides olid enamasti ametis Jädivere ja Kuuda kasvandikud.
170. aastat hariduselu algusest Velisel
Velise valla piirkonnas alustati esimesena koolitegevuse organiseerimist 1839. aastal Velise mõisas. Selleaegne mõisaproua Elisabeth von Wolsky (sündinud Maydel), avanud kooli mõisateenijate lastele, aga lubanud kooli võtta ka talupidajate lapsi. Nii käinudki koolis kaunis rohkesti ka talupoegade poegi. Õpetajal ja õpilastel olnud kasutada üksainus ruum, erinevatel andmetel kuskil mõisa talli juures või pesuköögis. Sellise õpetamisviisi juures õpetati lapsi tavaliselt ainult lugema, et selle kaudu katekismuse peatükke pähe õppida. Enamasti jäigi lugemisoskus ainult veerimise tasemele. Vaesematele lastele lasknud mõisaproua von Wolsky ka süüa anda ning igal laupäeval antud mõisast neile taari ehk kalja tegemiseks ka linnaseid kaasa. Kooliõpetajaks oli olnud Jaan Eisen, Jädivere seminari kasvandik. Kuna õpilaste arv koolis kogu aeg suurenenud, siis valjenenud ka laste kisa mõisaõuel. See häirinud mõisasaksu ning seepärast kolitud "kool" Võeva talu krundil asunud pottsepp Friedrich Petrowic`i majja üle.
1842. aastal alustas tegevust Velise vallakool
Parun kinkinud vallale Äksi talumaast maatüki, lasknud sinna koolimaja ehitada ja kool viidud paruni käsul 1842. aastal uude majja üle. Esimeseks õpetajaks pandud Jüri Lainmann (Laipmann), kes oli Jädivere seminari haridusega.
A. Laikmaa meenutab (alustas oma kooliteed 1875. aastal siit Velise vallakoolist koos oma õe Marie ja vend Bernardiga) : " Velise koolihoone oli lihtne palkehitus õlgkatusega. Majal oli kaks poolt. Üks kooliõpetaja pool ja teine koolituba väikese sahvriga, kus päeval seisid laste magamiskotid maas ja leivakotid-lähkrid riiulitel. Koolituba oli lihtne nagu moonakagi tuba: tahumata, krohvimata suure kerisahjuga. Mööbliks oli paar-kolm harkjalul lauda, pingid ääres, kus lapsed vastamisi istudes õppisid, lugesid, kirjutasid, siin ka sõid ja jõid, ööseti magasid. Koolimööbliks võis veel nimetada suurt seinatahvlit ja kellegi külameistri tehtud orelit."
Esmaspäeva hommikul tuldi kooli ja laupäeva lõunaajal lahkuti. Kaasa toodi nädala toidumoon, mis koosnes leivast, karbist silkudest, võist , lihast - kellel seda oli, lähkritäiest piimast või taarist. Täpsema ülevaate koolitegevusest saame 20. märtsil 1880. aastal täidetud küsitluslehelt, kus on kirjas, et siinne kool on avatud mõlemast soost laste jaoks. Lapsed ööbivad kõik koolimajas ning kool on tasuta. Kõik lapsed on luteriusulised. Koolil on oma maja ilma üürita ning siin töötab üks klass. Kool alustab tööd 15. oktoobrist ja lõpetab 15. aprillil. Õppeaineteks on usuõpetus, eesti keele lugemine ja kirjutamine, vene keeles lugemine, tükkide pähe õppimine ja kirjutamine, rehkendamine ning geograafia. Õpetatakse ka koorilaulmist.
Õpilaste arv läbi aastate on kõikunud 35 ja 60 vahel. Näiteks 1845. aastal 40 õpilast. Esmakordselt olid tüdrukud Velise koolis 1852. aastal. Nimetatud aastal õppis siin 6 tüdrukut. Kõige rohkem lapsi õppis Velise vallakoolis 1872. aastal, kui õpilaste arv ulatus 68- ni. Järsult vähenes õpilaste arv pärast seda, kui Velisele asutati kihelkonnakool. Näiteks oli 1891. aastal vallakoolis vaid 19 õpilast.
Velise vallakool töötas selles majas kuni 1919. aastani, mil ühendati Velise kihelkonnakooliga. Lapsed õppisid selles koolihoones veel tuhande üheksasaja neljakümnendate aastate alguses.
125 aastat Velise Kihelkonnakooli avamisest
Aastail 1883-1885 toimus Läänemaal intensiivne usuvahetusliikumine. Selle tulemusena siirdusid paljud Velise piirkonna elanikud luteri usu kogudusest üle apostlikku õigeusku, mis oli tol ajal riigiusk. 1884. aasta kevadel algasid kihelkonnakooli hoone ehitustööd. Maja ehitati valmis ühe suvega ja maksis tolleaegses vääringus 5000 rubla. Ehituskulud kandis Riia koolide nõukogu. (Vaidlus maa koguduse ametlikuks omandiks tunnistamisega kestis kuni sõjani ja jäigi lõpetamata.) Esimene koolipäev oli sama aasta 13. detsember. Kuna koolitöö algas varem, kui kool valmis sai, kasutati kooliruumina algul Kõhi-Vanatoa ühte kambrit. Kooli valmimisel aga koliti siit uude, tolle aja kohta avarasse hoonesse üle. Kooli võeti vastu 17 poissi. Kuna õigeusuliste lastel oli luteri usu koolides käimine keelatud, siis tulid siia kõik ümbruskonna usuvahetajate lapsed. Õppeaasta lõpuks kasvas õpilaste arv üle 80 ja õpetaja A. Schuman pidi nendega üksi toime tulema.
Esimeseks õpetuseks olnudki ainult usuõpetus. Kui kooli tuli õpetajaks Johann Haan, algas koolis venestamispoliitika ning õppetöö toimus vene keeles. Ka vahetundide ajal olnud õpilastel omavahel eesti keele kõnelemine keelatud. Keelust eksinuid karistati kas lineikaga vastu sõrmi löömise või nurka põlvivli hernestele panekuga.
Velise kihelkonnakooli koolimaja võeti 1919. aastal Lääne maavalitsuse käsul Velise Ap. Õigeusu koguduselt koos koolile kuuluva varaga üle ja anti Velise vallavalitsuse käsutusse. Siitpeale jätkas kool oma tööd Velise Kõrgema Rahvakooli nime all. Peagi muudeti kool Velise 6- kl. algkooliks.
Kuna eestikeelsed õpperaamatud algul puudusid ja endised olid võõrkeelsed, siis tuli õpetajatel endil õppematerjal eesti keelde ümber töötada. Koolitöö toimus algul õpetajate äranägemise järgi, kuni ilmusid uued kooliraamatud.
1920. aastal hakkas kehtima avaliku kooli seadus, mis määras sunduslikuks neljaklassilise kooli kohustuse.
Uus koolikohustus kehtestati 1946. aasta 15. veebruarist, millega kuulusid koolikohustuse alla lapsed alates 7. eluaastast kuni seitsmeklassilise kooli lõpetamiseni või 16 aastaseks saamiseni.
Nimetust Läänemaa Mittetäielik Keskkool, mis oli 7 klassiline, hakkas kool kandma 1945. aasta sügisest kuni 1950. aastani. Edaspidi kasutati nimetust Velise algkool.
Kool likvideeriti 1970. aasta 24. juunil ning selle varad jagati Valgu kooli ja Velise rahvamaja vahel ära.
Klassivälise ja ühiskondliku tegevuse algus Velise 6-kl algkoolis
Peale 1905. aasta revolutsiooni sündmusi algas Velise kihelkonna koolimajas õpetaja Anton Rõigase algatusel elav seltskondlik tegevus, kus osalejateks olid ümbruskonna noored, kuid jõudumööda lõid kaasa ka vanemad õpilased ning õpetajad laulukooris ja näidendites. Järgnevatel aastatel kujunes traditsiooniks koolipidude korraldamine, emadepäeva tähistamine, igakevadised metsapäevad. Sellel päeval õpetati viljapuid pookima, õunapuid istutama ja lõikama. Päeva teisel poolel mindi kusagile loodusesse. Tavaliselt käidi koolimajast kolme kilomeetri kaugusel Alama pargis, kus metskonna töötajad tutvustasid õpilastele metsa osatähtsust looduses ja rahvamajanduses üldse. Metsa istutamine ei olnud sel ajal moes.
1926. aasta 8. veebruaril asutati karskusring, kus võeti vastu põhikiri ja valiti juhatus, kes jagas omavahel ametid. Aleksander Looring esimees, Ado Pesti aseesimees, F. Lember laekur, Vionilla Schmidt ja Lydia Kellmann liikmed. Hakati välja andma ajakirja "Koidik". Karskusringi eesmärgiks oli arendada õpilastes karskusmeelsust, teha selgitustööd alkoholi ja suitsetamise kahjulikkusest. Käsitlemist leidsid veel tervishoid, looduskaitse ja paljud muud teemad.
1937. aasta 30. mail organiseeritakse Velise koolis esimest korda valla koolide kuuendate klasside kokkutulek. Üritus hakkas nime kandma - lõpetajate päev.
Velise valla teiste koolide asutamine
Esimene ametlik mõisakool valla piirkonnas avati Nurtus 30 lapsele 1841. aastal. Ametlikuks asukohaks oli Uue- Nurtu 1830. aastal tühjaks jäänud karjamõisa häärber ja asutajaks parun Carl v. Üxküll. Esimeseks õpetajaks oli Berend (Päären) Kenas. Selles uhkes, arvukate akendega puithoones said Uue-Nurtu, Nõlva ja üksikud Valgu mõisa piirkonnast pärinevad lapsed kooliharidust kuni 1859. aastani. Siis pakkus Vana-Vigala parun maja Nurtu kogukonnale müügiks. Loomulikult polnud talumeestel vahendeid maja ostuks ja uhkest suurest hoonest tuli loobuda. Samal aastal hakati ehitama mõisaomaniku poolt Kohtru tee äärde eraldatud krundile uut koolimaja. 1860. aastal alustas kool tegevust juba omas väikese koolimajas.
Valla piirkonnas kolmandaks kooliks peale Uue-Nurtu ja Velise oli Päärdu kool. Siin toimus kooli asutamine kohtuniku Peeter Edler von Rennenkamfi proua algatusel 1845. aastal. See ei olnud aga ametlik. Laste õpetamine toimus mõisatöölise suitsutares, Venekülas asuval Sepal ning õpetajaks oli mõisa sepp. Ametlikuks kooli asutamise ajaks Päärdus loetakse kihelkonnakoolide oktoobriaruandes 1848. aastat. Esimeseks õpetajaks oli Mihkel Kalpus, Jädivere seminari esimesest lennust.
Valgu mõisa rajas mõisaomanik Karl Eduard von Üxküll ametliku kooli alles 1858. aastal. Esimeseks kooliõpetajaks oli Jaan Harnak, Jädivere seminari esimesest lennust.
Kuna kõik need koolid olid mõisniku rajatud ja asusid tema eraldatud maa peal, olid nad algul mõisakoolid. Kooliõpetajate töötasuks eraldasid mõisad sellel ajal põllumajanduslikku maad, kuid osaliselt maksti ka rahalist tasu. Talupojad pidid hoolitsema koolimajade korrashoiu, valgustuse ja kütte eest ning kaasa lööma koolimajade ehitamisel.
Eestlaste kirjaoskuse võrdlus 1897. aasta rahvaloenduse andmete alusel teiste Venemaa piirkondadega. Selgub, et tervikuna oli tollal kirjaoskusega lood kehvad. Vaid 21% elanikkonnast olid kirjaoskajad ning nende hulka loeti ka need, kes oskasid vaid lugeda, kuid ei osanud kirjutada. Meeste hulgas oli kirjaoskajaid 29,3% ja naiste hulgas vaid 13%. Kirjaoskuse poolest seisid esirinnas kolm kubermangu: Eestimaa (77,9%), Liivimaa (77,7%) ja Kuramaa (70,9%). Peterburi kubermangus oli kirjaoskus 55,1% ning Moskva kubermangus 40,2%. Eesti naabruses asunud Pihkva kubermangus oli see 14,6%.
120 aastat Velise Ristija Johannese kirikut
Eelpool kirjeldatud Kihelkonnakooli hoones hakkas 1884. Aastal koos käima ka Ap. Õigeusu (nn. vene usu) kogudus. Velise kogudus esimene Raplamaal, mis loodi aktiivse venestuslaine ajal. Riia ja Miitavi peapiiskop Arseni, kes 1887. aastal käis Velisel, lubas kaasa aidata kiriku ehitamisele. Seepeale eraldati 15 000.- rubla tsaaririigi poolt. Köhi talult ostetud maale pandi kiriku nurgakivi 1888. aasta juunis (tegelikud ehitustööd olid juba paar kuud kestnud). Peipsi äärest kohale kutsutud 46 vanausulistest kiviraidurit ehitasid kubermangu arhitekti Ervin Bernhardti kavandatud kiriku 18 kuuga üles. Tisleri ja laudsepatööd usaldati kohalikele puusseppadele.
Velise kirik ja selleks ajaks 500 liikmeliseks kasvanud kogudus pühitseti Ristija Johannese auks 22. oktoobril 1889. Peapiiskop Arseni viibis isiklikult juba teistkordselt Velisel.
Kiriku pühitsemise ajaks valminud suhteliselt tagasihoidlik ikonostaas vahetati ringi 1911. aastal. Praegu nähtava kujuseina maalid tegi preester Ristkok. Vaid peainglite Miikaeli ja Gabrieli pildid pärinevad algsest kujuseinast.
Täpselt sama projekti järgi ja samal ajal ehitati ka Väike-Lähtru kirik Läänemaal. Sarnane tornitüüpi - alt neljakandiline, ülalt kaheksatahuline - kasutas Bernhardt ka Hageri kiriku ja Juuru õigeusukiriku kavandamisel.
Kasutatud autorid:
Seeland, Sergei (2005). Velise valla ajaloost.
Parnabas, Aleksei (1979). Velise valla ajaloost III, Koolid I.
Markus, Kersti (2002). Raplamaa kirikud.
Linnlase oma leht Pealinn (15.september 2008).
Sillaotsa Talumuuseumi pedagoog Liivi Miil
Meelis Luksi kõne tekst näituse avamisel 4. detsembril 2009
Meelise kõne kõnesüntesaatoriga ette kantuna
Lugupeetud daamid ja härrad, kallid sõbrad!
Mina olen Mella või õige nimega Meelis Luks. Tulen Kaiust. Tegelen igasugu asjadega. Kunstiga, arvutitega, isegi line-tantsuga. Tegevusampluaa on suur ja lai.
Kunsti olen loonud juba pikka aega. Lapsena meeldis pliiatsitega joonistada ja sain ka vesivärvidega mäkerdada. Siis püüdsin seda ikka käega teha. Siis aga kuulsin, et on inimesi, kes suudavad varvastega joonistada kirjutada. Mõtlesin ka proovi teha, kuidas oleks pastakas varvaste vahele torgata ja joonistada. Selgus tõsiasi, et varvastega toimetada oli minu puhul palju kergem. Sellest hetkest läksidki kõik tegevused üle varvastele. Saan hakkama ka näiteks varvastega mobla kasutamisega.
Heade sõprade abiga õnnestus mul tuhande üheksasaja üheksakümne kolmandal aastal saada ülemaailmse suu ja jalaga maalivate kunstnike ühingu stipendiaadiks. Kõik oma valmis maalitud taiesed saadan lepingujärgselt Šveitsi, kus neid kasutatakse näiteks postkaartide ning muude trükiste tegemiseks.
See ülemaailmne ühing loodi tuhande üheksasaja viiekümne seitsmendal aastal toetamaks kunstnikke, kes pole võimelised kasutama oma käsi kunstitegemisel ja kes kasutavad selleks suud või jalgu. Organisatsiooni peakorter paikneb Liechtensteinis. Ühingul on kirjastajad paljudes riikides üle maailma. Kunstnikke on praeguseks juba üle seitsmesaja kõikidest maailmajagudest. Eestis alustas ühing tööd kahetuhande kuuendal aastal. Ühing ei ole heategevusorganisatsioon. Selle eesmärk on võimaldada kunstnikel ise teenida elatist vaatamata oma puudele ja ilma ühiskonna abita.
Näitusi on mul olnud palju. Esimene oli tuhande üheksasaja üheksakümne esimesel aastal Eesti Teaduste Akadeemia ruumides toimunud trükimasina graafika näitus. Tähtsad näitused on olnud veel Riigikogu ruumes, Rahvusraamatukogus. Seitse näitust on olnud Läti vabariigis. Olen esinenud oma kunstiga rahvusvahelistel näitustel Ungaris, Soomes.
Kunst on minu sõnum maailmale, et olgu inimene kui tahes teistsugune niinimetatud tavalistest inimestest, kuid ennast teostada see ei sega. Peab vaid oskama õigesti elada.
Alati leidub neid, kes peavad mind invaliidiks, sandiks või millekski kolmandaks. Aga see ju nende arvamine, nende mure. Peamine on, et ma ise ei pea end invaliidiks. Ja mida rohkem ma oma oskusi teistele näitan seda rohkem muutuvad ka inimeste mõttemallid. Muutub teadmine, et inimene ei koosne ainult harmooniliselt tervest ning ilusast kehast, vaid tal on hing, mõistus, mis on kõige tähtsamad.
Minu elu on tegelikult väga huvitav. Tegeleda asjadega, mis mind paeluvad. Maalida merre kivi ja püüda seda teha nii, et teised ei näeks kivi asemel tumedat värvilaiku. Või programmeerida arvutiga programme, mis aitavad lihtsustada teiste inimeste tööd. On huvitav lahendada probleeme, kuidas kujutada maalides mõnd objekti või allutada arvuti tegema seda, mida mina temalt ootan. Kõik see on suur kunst, mida tuleb pidevalt õppida ja ka õpitut teistega jagada.
Mulle meeldib ka oma paljude sõpradega suhelda. Peamiselt teen seda interneti vahendusel kasutades igasugu suhtluskeskkondi. Sõpru on mul üle maailma. Mõni elab Los Angeleses, teine kuskil Liverpoolis, kolmas hoopis kuskil eksootilisemas paigas. Aga enamus sõpru on siiski Eestis. Suhtlen ka inglise keeles.
Nõnda mu elu päevadeviisi kulgeb arvutite, pintslite-värvide ja sõprade seltsis. Aga tegelikult tegelen ka ratastooli line-tantsuga. Trennid toimuvad igal esmaspäeval Tallinnas. Meeldib muusikat kuulata, telerit vaadata. Soojemal aastaajal veeren õues, naudin loodust. Meelepärane on ka fotoaparaadiga ja videokaameraga jõudu katsuda. Nii palju kui ma oma varvastega saan. Olen isegi niidukiga muru niitnud.
Peale kunstnikuameti on mul ka teised tööd. Olen füüsilisest isikust ettevõtja IT alal. Teen veebilehti, kujundan ja programmeerin. Olen MTÜ THINK Eesti tegevdirektor.
Huvialasid mul jagub ning igavustunnet on raske seetõttu tunda. Alati on mõni töö pooleli või mõni huvitav idee teostada. Kõik see köidab mind väga ja ei lase mul niisama oleleda.
Pole ju mõtet oma füüsilise keha mittetäiuslikkuse pärast halada ja kurta. See ei tee asja paremaks, vaid pigem pahemaks. Elu on kordumatu ja seda virisemisele kulutada poleks sugugi mõistlik.
Tähtis ei ole, et ei saa maad kaevata või keevitada, kuid see eest saan arvutitetaltsutamisega hakkama ja loon värvidega maailma. Olen nii ühiskonnale kasulik.
Loodan, algav näitus on mõnelegi suureks üllatuseks.
Tänan kõiki, kes näituse korraldamise ette võtsid.
1949. aasta märtsiküüditamine Velise valla Salumäe talus
Raplamaa ajalehes Nädaline ilmunud artiklis kirjutab Vesse Joonson, kuidas nägi lapsesilmade kaudu Maarjapäeva õudsusi kuuskümmend aastat tagasi.
Hans Joonson sündis 1875. aastal Kudu talus Viljandi lähedal talupidaja pojana. Ta abiellus väga noorelt Viljandi Vana - Kariste mõisa toatüdruku ja sama mõisa puussepa 1876. aastal sündinud tütre Mariega. Nende perre sündis neli last: Salme 1901, Arnold 1904, Felicitas 1909 ja Leida 1916. Hansust arenes suurte kogemustega põllumees. Ta oli Audru kirikumõisa rentnik, hiljem Kivi - Vigalas parun Üxkülli mõisa valitseja, alates 1917. aastast ka Velise mõisa rentnik. Eesti iseseisvumise algusaastail Hans ostis 1924. a. Velise mõisa südamikust moodustatud asundustalu Salumäe ja kolm sellega ühist piiri omavat Vabadussõja preemiatalu oma laste Arnoldi, Felicitase (Felly) ja Leida nimele. Salme oli selleks ajaks juba abiellunud Luiste mõisasüdame noore omaniku Eduard Arnoveriga ja tegutses Luistes iseseisva perenaisena (Eduard oli poliitikategelane).
Hans ja Marie Joonsoni pere elukohaks oli endise Velise mõisa valitsejamaja, mis oli taastatud pärast selle mahapõlemist 1905. aastal. Hoones oli palju ruumi, talu põllutöölisi seal ei elanud. Hansu kutsuti tagaselja tööliste poolt "härra", Marie kohta öeldi "vanaeit". Elutark , vene ning saksa keelt valdav naine oli pere hall kardinal: ühtegi tähtsat otsust ei avaldanud ta ise, vaid tegi seda mehe suu läbi. Sellele lisanduv põllumehetarkus ja muhe olek tõstis peremehe autoriteedi ümbruskonna talupidajate hulgas väga kõrgeks. Salumäe talule kuulusid ka kunagise Velise mõisa kõik tootmishooned.
1949. aasta märtsis tuli oma vanaisa- vanaema juurde Velisele koolivaheaega veetma Arnold Joonsoni poeg Vesse, kes õppis tolleaegses 27. Tallinna Mittetäieliku Keskkooli seitsmendas klassis. Ka Felly poeg Kalle oli seal. Kalle oli viie aasta vanuselt 1941.a. läbi teinud juuniküüditamise, ent 1946. aastal käisid kaks ennastsalgavat naist kombineeritud sõidudokumentidega (ühel naistest oli Eesti NSV julgeoleku rahvakomissar Boriss Kumm -i pruudi dokumendid) Kirovi oblastis ja tõid Kalle võimude loata kodumaale tagasi. Nendest üks Miili (Sinaida) Kolks (neiuna Nortmann, Nurmoja), hilisem Järve talu perenaine Orgita Suurkülast. Aasta hiljem tuli ka Felly salaja oma poja juurde Velisele, kuid arreteeriti uuesti ja viibis Narva vanglas. Kalle kadumine Kirovi oblastist jäi aga kuidagi märkamatuks. Nii ta käiski koolis Velisel. 1949. aasta märtsiks oli Velise mõisa valitsejamajast omanikele kasutada jäetud kaks tuba, köök ja abiruumid. Kuus tuba rekvireeriti ja talu maade, majandusruumide ning loomade baasil oli moodustatud Velise Hobulaenutuspunkt. Salumäel elanud tütar Leida koos abikaasa Jaaniga varjasid end võimude eest juba alates 1944. aasta septembrist Kullamaa kihelkonna Viita küla Ahtama talus.
Järgnevad sündmused kirjutas oma mälu järgi Vesse Joonson 58 aastat hiljem 24. märtsil 2007. aastal:
"Kogu pere magas neljakesi ühes toas. Kalle ja mina, nagu tavaliselt, ühes voodis. Ühel hommikul äratasid vanad meid tavalisest varem, õhus oli tunda ärevust. Vanaisa peatus sageli akna juures ja vaatas möödasõitvaid veoautosid. Neid liikus suunaga Päärdu poole millegipärast tavalisest sagedamini. Pärast kiiret ja närvilist hommikueinet palusid vanad meid minna Velise alevikku (umbes 3 km), et sealt ühest rätsepaperest ära tuua Kalle uus talvemantel. Vanaisa ütles lahkumisel, et ärge väga kiirustage ja kui nendega on midagi juhtunud - mingu meie ilusasti üle jõe Kustase juurde. (Gustav Mursak oli kohalik põllutööline ja puussepp, lesestunud Tamme talu perenaise elukaaslane, populaarne külaviiuldaja ja Hans Joonsoni truu sõber.) Ei mingit hala ega paanikat. Ilmselt oli inimeste vastupanuvõime murtud: ümberringi oli toimunud ja toimus edasi midagi nende õiglustunde ja elukorraldusele täiesti arusaamatut ja vastuvõetamatut.
Tagasi jõudes oli sissepääs Joonsonite eluruumidesse lukustatud ja tembeldatud paberiga kinni kleebitud. Meie ümber sädistasid Hobulaenutuspunkti juhtkonna liikmed, et oh jah, näe tulid ja viidi. Avati siiski rahulikult uks ja lasti sealt võtta oma riidehilbud ning isiklikud asjad. Aitajad aga hoiatasid, et mitte midagi vanaisa- vanaema asjadest ei tohi kaasa võtta, kõik on "ülesse" kirjutatud. Teadsin juhuslikult, et nurgas vanade riiete taga rippus vana tsaariaegne binokkel. Võtsin selle ja küsisin oma aitajatelt, et kas see on ka tõesti "ülesse" kirjutatud. Nad eitasid seda kohmetult. Põrandalt lubati ära korjata ning kaasa võtta ka sinna laialiloobitud sõja- ja riigilaenuobligatsioonid. Siis keerati uks jälle lukku. Nii lihtsalt ja kiiresti jäimegi ilma oma vanavanematest ja kodust. Läksimegi Tamme Kustase juurde, kes võttis meid vastu kui oma poegi ja viis Hobulaenutuspunktist laenatud hobusega järgmisel päeval Paeküla jaama rongi peale. Kustas oli olnud mõisas, kui küüditajad tulid. Vanadel Joonsonitel polnud eelmisest leivateost midagi suurt järgi olnud, seetõttu rutanud Kustas Tammele, keeranud seal värskest leivateost veel soojad leivad teki sisse ning jõudnud need teele kaasa anda."
Hans Joonson küüditati 1949. aastal ja suri Novosibirski oblastis 22. 05. 1951. aastal.
Marie Joonson küüditati 1949. aastal, tuli 1954. aasta kevadel Siberist tagasi ja suri 25.06.1954. aastal Tallinnas.
Vesse Joonsoni mälestuste põhjal Sillaotsa Talumuuseumi pedagoog Liivi Miil
Minu vanaisa Henno Gildemanni Siberi mälestusi
Hanila neiu Mariann Peksar kirjutab oma vanaisa lapsepõlve lugu Siberis. Artikkel ilmus 21. märtsil 2009 Raplamaa ajalehes Nädaline.
Kodukoht Velisel
Elasin koos vanaisa ja vanaemaga 1949. aastal Velisel. Minu kodutalu Kristofre on päris Velise kiriku lähedal. Isa oli selleks ajaks juba 25 aastaks vangi mõistetud. Ema varjas end vanglakaristuse eest, mis talle oli määratud metsanormi mittetäitmise pärast. Vanaema oli tollal 62-aastane. Ta jalad olid väga haiged, nii et ta oli sunnitud liikuma kahe kepiga. Vanaisa oli 73-aastane . Mina ise olin tollal 12-aastane.
Kodust lahkumine
Küüditamisele eelneval õhtul imestasime vanaisa ja vanaemaga, et miks Velisel nii palju automüra kostab. Kuid me läksime rahulikult magama. Hommikul ärkasin ägeda koerte haukumise ja uksele põrutamise peale. Selleks ajaks, kui mina vanaema jutu peale riidesse sain, loeti meile juba väljasaatmise otsus ette. See kuulutas meid eluks ajaks Eestist väljasaadetuiks. Vanaisas kutsus küüditamiseteade esile sellise protesti, et tema ei pannud ühtki asja kaasa selle poole tunni jooksul, mis anti aega asjade pakkimiseks. Kaasa sai võetud veidi jahu, mõni tükk liha, kasukad, saani- ja hobusetekid. Need panid kotti vene sõdurid. Küüditajate hulgas oli paar kohalikku meest, kes olid tol ajal rahvakaitses.
Vanaema naer
Meid pandi koos varanatukesega reele, mille ette olid meie oma hobune Ulmi rakendatud. Sõit läks kodutänavast välja Velise poole. Tol hommikul oli sula ja tihe udu. Kraavid olid vett täis.
Vanaemal oli mure lehmalüpsmise pärast ja ta hüüdis naabertalust mööda sõites valju häälega naabrinaist. Et tulgu ja lüpsku lehmad ära. Kohemaid tahtis kõige lähem sõdur käega vanaema suud sulgeda. Kuid regi oli parajasti peal ja sõdur kukkus reelt maha otse truubi alla. Kraav oli aga vett täis ja vesi ulatus sõdurile rinnuni. Vaat siis vanaema naeriski selle kurva sündmuse juures täiest südamest tulevat naeru.
Sõdur lõbutseb
Veliselt viidi meid autoga Haapsalu raudteejaama. Veoauto kabiini katusel istusid kaks sõdurit mingite pikkade püssidega. Meie muidugi autokastis, nii umbes kümme inimest. Üks sõdur hoidis oma püssitoru otse ühe vanema mehe, kes istus autokasti põhjas, nina lähedal ja tundis rõõmu, kui auto rappudes püssitoru vastu mehe nina lõi.
Ameerika abi
Peale lõunat alustas rong Haapsalu raudteejaamast sõitu. Minu vanaisa ja veel mõned vanemad mehed olid kindlad, et ega Ameerika ei luba venelastel eestlaste suhtes niisugust ülekohut teha. Et ameeriklased ei lase rongil üle Narva jõe sõita ja meid Siberisse viia. Kuid see lootus luhtus.
Rongisõit
Rongisõidust meenub vaguniseina sisse väikese augu lõikamine, kust sai veidi välja vaadata. Ühe väikese trellitatud akna alla kõik ei mahtunud. Samuti meenub vagunite all oma häda kükitamine ja jaamades kümnete rongide alt läbi ronimine tulise vee järel käies. Tulist vett sai raudteejaamades kraanist lasta.
Siber näib lapsele kurjana
Peale kahenädalast rongisõitu peatus rong Tšulõmi jaamas, mis jääb Novosibirski linnast paarsada kilomeetrit läände. Seal laiusid ümberringi lagedad lumised väljad. Regede ette oli rakendatud väikesed karvased pika saba ja lakaga mongoolia tõugu hobused, kes tundusid mulle esialgu väga kurjadena. Samuti pelgasin ma küüdimehi, kellest paljud olid Aasia inimestele omaste näojoontega. Nad kandsid väljastpoolt karvaseid koeranahkseid kasukaid, mütse ja labakindaid. Veidi hiljem aga kogesin, et need inimesed polnud sugugi kurjad, ennemini tundsid nad meile kaasa. Olime ju suures enamuses vanad naised ja lapsed. Ilmastik ei näidanud meile samuti lahket palet. 15. aprill oli lumi peaaegu sulamata ja öösiti oli 15-20 kraadi külma.
Esimene uus kodu Siberis
Elukohaks oli meile määratud Kotški küla, mis asus Tšulõmi raudteejaamast veidi üle 100 kilomeetri otse lõunas. Seda küla läbib Karasuki jõgi, mis suvel ja talvel on kohati mõne meetri laiune, kuid kevadiste suurvete ajal paisub mitmekilomeetriseks ja ujutab külad üle. Meid majutati ruumi, mis oli olnud hobusetalliks. Sõnnik oli muidugi välja aetud ja laudpõrandad pestud, kuid hais jäi. Aga me olime vaguni oludega juba veidi karastunud ja see elamine ei tundunudki enam nii kole.
Järgnevad eluasememured
Eelpool mainitud hobusetallist asutati meid mõne kuu möödudes ümber majja. Selles majas saime elada järgmise aastani, kuni kolhoosi esimees leiutas, et pole mõtet hoida maja vanurite ja laste all, kellest tööinimesi pole. Olime seal majas umbes kümnekesi. Kuigi esimees nõudis vägagi kurjalt meie lahkumist majast, ei olnud meil kuhugi minna. Siis saatis esimees mehed meie ümbert maja ära lõhkuma. Kui juba laeni jõuti, olime sunnitud oma kompsudega ikka välja kolima, sest väga palju prahti tuli kaela. Meid võtsid enda juurde elama ühed tööjõulised eestlased, keda oli sunnitud laenuga tühja maja ostma.
Eesti kool ei saa vastu vene koolile
1949. kooliaasta algul hakati eesti lapsi koolidesse jagama. Meie Kotški küla oli rajoonikeskus, kus oli 2-3 algkooli ja ka keskkool. Eestist küüditamise ajal õppisin viiendas klassis, kuid vene õpetajad arvasid, et see vastab teisele klassile vene koolis. Mind pandigi kolmandasse klassi. Paljud nooremad lapsevanemad protesteerisid sellise otsuse vastu ja said ka oma lapsed õigesse klassi. Kuid mina olin niisuguseks asjaajamiseks liiga noor ning vanaemast polnud ka suurt abi.
Kolme lehma pidada on väga paha
Niisiis alustasin õpinguid jälle kolmandas klassis, mille olin Eestis kaks aastat tagasi läbi teinud. Vene keelt muidugi ei osanud ja istusin pool aastat niisama, enne kui hakkasin midagi mõistma. Vaat siis klassijuhatajatunnis, kui ma juba veidi vene keelt oskasin, küsiski õpetaja, et miks mina ja minu pere Siberisse küüditati. Et kas me olime väga rikkad. Jutu sees tuli välja, et meil oli kolm lehma. Siis kuulutas õpetaja kogu klassile, et näete, lapsed, kui paha on omada kolme lehma.
Kindral Joonsoni punased püksid
Elasime algul ühes toas Veliselt pärit Hans Joonsoniga, kelle vend oli eelmise Eesti Vabariigi ajal kindrali auastmes. Vist ratsaväe kindral. Millegipärast oli selle kindrali uhke vorm venna juures ja küüditajad panid selle neile Siberisse kaasa. Oma varanatukest Siberis takseerides avastasid nad selle vormi ja otsustasid maha müüa. Enne müüki pani üks eesti noormees Ilmar Karell, nüüd juba meie hulgast lahkunud, selle vormi selga ja uhkeldas sellega külatänaval. Rahvast kogunes tema järel kõndima palju, peaaegu nagu oktoobridemonstratsiooni aegu. Vorm oli uhke: püksid punased ja kuub eest kardpaeltega kaunistatud.
Minu vanaisa surm
1951. aasta hilissügisel suri minu vanaisa. Leivasabas seistes kukkus ta rüseluses kõrgest trepist alla ja sellest kukkumisest ta enam ei paranenud. Vanaisa kirst sai väga tugev. Kuna puumaterjali seal üldse polnud, ostsime vanaema kirstu jaoks ühe lõhutud maja põrandalauad. Need olid seitsme sendimeetri paksused ja väga vaigused seedermänni lauad. Arvan, et arvestades sealset kuiva maapinda, on see kirst 50 aastat hiljem täielikult säilinud.
Äraelamine
Tänu minu isa- ja emapoolsetele tädidele, kes meid Eestist raha ja pakkidega abistasid, elasime ära suuremat puudust tundmata. 1954. aastal läksin uudismaale sovhoosi tööle, kus maksti juba ka rahapalka.
Uudismaa
Uudismaa-kampaania esimesel kevadel olin 16-aastane ja esimest aastat traktorist. Pilt oli poisikese jaoks võimas, sest riik oli suutnud tohutu hulga tehnikat kokku ajada. Enne oli meie piirkond vaikne. Uudismaa harimisega tuli stepp traktoreid täis ja ka uue sovhoosikeskuse ehitus algas meie küla lähedal.
Tagasi Eestimaale
1957. aasta lõpul saime vanaemaga loa tagasi Eestimaale pöörduda. Raudteejaama oli üle 100 kilomeetri ja sinna sõitsime viljaveo autoga. Vanaema sõitis kabiinis ja mina viljakoorma otsas. Ilm oli küllalt pakaseline, kuid kuna kojusaamise rõõm oli suur, siis eriti külma ei tundnud. Varjasin sõidutuult väheste kompsudega, mis meil kaasas oli. Kõige suurem probleem oli vanaema vagunisse saamisega, kuna ta liikus kahe karguga. Perroon selles jaamas puudus ja Vladivostok-Moskva reisirong peatus kolm minutit. Saime hakkama.
Siberist tagasi tulles asus vanaisa elama Läänemaale Virtsusse, kus elab tänaseni.
Tekst on avaldatud Hanila Muuseumi Seltsi ja August Tambärgi nimelise Hanila Muuseumi väljaandes Viljariik I. Hanila ja Karuse ajalooradadel. Hanila 2003
11-aastase Henno kirjast oma tädile Eestis 23. aug. 1949. a. Novosibirski oblastist Kotški külast.
Vanaema oli nüüd haige, kõht lahti, jäi nii nõrgaks, et ei jõudnud enam istuda. Käisime ambulantsis laupäeva õhtul härjavankriga. Kolhoosi härjale ei antud nii palju aega, kui me arsti ootamiseks vajasime, viisin härja tagasi. Öösel tulime jala tagasi oma elukohta, istusime ja vaatasime tähti, siis tulime jälle Vanaema liikus kahe karguga ja kõndida oli vaja 3-4 km.
Lennarti tuled endise Velise valla maadel
Pühapäeval, 29.märtsil 2009 tähistati üle kogu Eesti Lennart Meri 80 sünniaastapäeva. Ühe üleskutsena käidi välja mõte - süüdata mälestuslõkked jaanitule kohtades, külaplatsidel ja linnustes, mis paiknevad võimalikult lähedal mõttelisele joonele Ebavere mäe ja Kaali järve vahel - seega oletataval Kaali meteoriidi teekonnal. Mälestusürituse algatajateks olid nüüd ja juba aastal 2006 Pandivere Arenduse ja Inkubatsioonikeskusest Aivar Niinemägi, Väike-Maarja Vallavalitsus Lääne-Virumaalt ja Kaarma Vallavalitsus Saaremaalt.
Velise Kultuuri ja Hariduse Seltsil oli au olla kaasalööja selles vahvas ürituses. Nii koguneski tund enne päikseloojangut poolteist tosinat osalejat Võeva ja Mäliste küla piiril asuva ohvrikivi juurde lõket tegema ja Saaremaa suunas kulgevat küünlarida läitma. Tule juures meenutati meie säravat presidenti. Jürgen Kusmin tsiteeris huvitavaid fakte "Hõbevalgest". Tule juures märgiti ära ka 60 aasta möödumist traagilisest mustast maarjapäevast - 25.märtsist 1949- kui ligi sadakond elanikku tollase Velise valla alalt sunniti kodud jätma ja külmale maale asuma. Selleks oli Sillaotsa talumuuseumi pere poolt kaasa võetud pildikogu.
Hetkel teadaoleva põhjal oli Võeva-Mäliste kant üks 15-st mälestuslõkke paigast Kaali meteoriidi teel, mida võib teisiti kutsuda ka Suure Lennu kaareks. Kokkutulnud loodavad, et mälestustulede tegemine saab iga aastaseks traditsiooniks. Raplamaad läbiks see tulede kett paiku ja külasid, mis jäävad joonele Lellest Vigalasse Avaste mäele.
Kalev Tihkan
"Sillaotsa Aadu 90" artikkel Nädalise lisalehes Mõeldes tagasi
Velise Sillaotsa on loodusehoidja ja kodu-uurija Aleksei Parnabasi 1919-1986 sünnikodu. Selline Jaan Eilarti poolt paberile pandud ja ARS Monumentaalis pronksi valatud tekst graniitrahnul võtab Sillaotsa õuel muuseumikülastajaid vastu.
Sillaotsa talumuuseumi arhiivis on 1959. aastal Looduskaitse Valitsuse juhataja Voldemar Tellingu poolt välja antud looduskaitse ühiskondliku usaldusmehe tõend Aleksei Parnabase nimele. Seda usaldust vääris ta täiel määral ning kinnitas seda oma tegudega. Tehtul on suur tähtsus ka aastakümneid pärast tegija lahkumist Velise surnuaiale ning see jääb alles edaspidigi.
Millal ja täpselt kus oli mul esimene kokkupuude Aleksei Parnabasega, ei ole enam silme ees. Kuna meie suhtlemised eriti tema viimastel eluaastatel olid küllaltki tihedad, siis arvan endal olevat õiguse nimetada teda käesolevas kirjutises koduselt Aaduks. Nii nimetati ja nimetatakse teda omavahelistes vestlustes.
Kui olin asunud aprillis 1976 looduskaitsetööle Rapla metsamajandis, polnud mingit võimalust minna Aadust üle või mööda. Tõenäoliselt oli enne augustikuus Rapla rajoonis toimunud kodu-uurijate kokkutulekut minu kirjutuslaual juba olemas samal aastal Aadu koostatud "Velise õpperada".
Aadu etteastet kokkutulekul ja toda õpperada mainib Arvi Paidla oma artiklitesarjas "Külalisi Virust ja Võrust, Mulgimaalt ja mujaltki" ("Ühistöö" 23.11.76).
Põhjaliku ettekujutuse 1905. a. tormipäevadest Velisel ja Vigalas (siis Velise Wabariigist suure auditooriumi ees polnud kombeks rääkida) saime Aleksei Parnabasilt, meie viimaste aastate ühelt teovõimsamalt kodu-uurijalt. Seega pole juhus, et rajooni esimene ja kahjuks esialgu ka ainuke loodust ja kultuurilugu tutvustav õpperada on Velisel maha pandud just tema juhtimisel.
Seega "söötis" kokkutulek Aadu siinkirjutajale ette tema täies hiilguses. Aadu koostatud õpperaja kirjeldus oli vajalik abivahend igapäevases ametitöös. Tema ülevaade 1905. aasta sündmustest viis siinkirjutaja kunagistele noorusmaadele - maadele, milledel oli elatud mõttes vähemalt aastakümme, kuid kuhu samal ajal füüsiliselt ise polnud sattutud. Nimelt oli noorpõlves mu üheks meelisraamatuks Mihkel Aitsami "1905. aasta Läänemaal". Ja kuidas sain noorpõlve radadele taasviinud mehega mitte suhelda?
Looduse kaitsemise ja propageerimise juures oli Aadu põhitegevuseks siiski looduse "tegemine". Ta tavatses näidata küüni otsa juures kasvavaid palgimõõdus kuuski, mis ta oli sinna istutanud 16aastasena. Nende kuuskede najal lükkavat ta ümber laialtlevinud väite, et metsamees ei nägevat oma töö vilja. Esimese puu istutanud Aadu alla kümne aasta vanuselt. Koos abikaasaga istutanud ta üle maantee oleva kuivenduskraavi äärde hobukastanid. Kui need puud olnud juba sirgunud, tulnud Maaparandusvalitsusel tahtmine kraavi puhastada. Hobukastanite vahelist osa keeldutud käsitsi puhastamast. Et masinad puid ei rikuks, võtsid Aadu ja Mai Parnabas need mullapallidega üles ning tõstsid kõrvale ning pärast kraavi puhastamist istutasid tagasi.
Velise 6-klassilise kooli ajakirja Koidik toimetus 1931/32 a: Evlalia Limberg (elupõlise Sulu metsavahi Jaan Limbergi tütar), Alma Burmeister (töötas sõja ajal Saksamaal trammijuhina), Aleksei Parnabas (hilisem Sillaotsa Talumuuseumi rajaja), Jaan Miil (seljatas 1940. aastal klassikalises maadluses Johannes Kotkase), Jaan Vaarmann (kauaaegne Eesti NSV Tuletõrjemuuseumi direktor). Taga seisab õpetaja Eduard Gildemann.
Looduse "tegemise" osas on Aadu ajalukku läinud dendraariumi rajamisega oma õuemaale ning pargi rajamisega tookord sovhoosilt laenatud võsastunud maanteeäärsele heinamaaribale (talude tagastamise aegu loobus Käriselja talu õigustatud subjekt Eha Veetamm sellest maatükist muuseumi heaks). Dendraariumis on peaaegu kakssada puu- ja põõsaliiki. Kuigi need ei olnud veel looduskaitse all, olid need selle kandi vaatamisväärsused. Ei olnud võimalik Aadut Sillaotsal külastada ilma et peremees poleks viinud vaatama dendraariumi ja parki.Seejuures tutvustati liike ning vastavate eksemplaride istutamise ning talvekülma üleelamise lugu. Ja iga uus käik sinna ei kujunenud mitte tüütavaks, vaid täiendas silmaringi ning avardas teadmisi. Ja kui juhtus olema lõunaaeg või see kätte tuli, pidin koos pererahvaga lõunalauda istuma. Olin saanud ka peretuttavaks.
Dendraarium ning park vajasid samal ajal rohkelt hooldustööd ning ka rahalisi kulutusi. Kas küsis Aadu või pakkusin ise abi kaitsealuste objektide hooldussummadest, ei ole enam meeles, kuid patuga pooleks sai seda vähesel määral ka tehtud, kuigi tolle raha selleks kasutamine ei olnud seaduse järgi nö sihipärane. Sealt tekkiski esmane vajadus võtta dendraarium ning park looduskaitse alla. Mõtet toetas metsamajandi peametsaülem Jüri Ehrpais ning 1981.aastal kinnitas Rapla rajooninõukogu täitevkomitee kaitstavate loodusobjektide korrigeeritud ning täiendatud nimekirja, milles olid ka Sillaotsa talu dendraarium ning park.
Mured sellega ei lõppenud. Dendraariumis olid vaja etikette ja kuidagi saime need hankida. Tollase teenindussfääri tase oli teadagi missugune. Aadu kirjutas 1.juunil 1983: "Kõige pealt suur aitäh! Samas aga pean Teid tülitama suure kurvastusega. Neid ilusaid etikette jätkus vaid üheks nädalaks. Möödunud reedene äikese vihm pesi kõik maha. "Kõrgetele" külalistele väga meeldis ja vaadata said veel Valgu ja reedel Raikküla 8-kl. kooli õpilased. Oligi kõik."
Aadu soovis dendraariumis oleva tiigikese kalda perve katta paeplaatidega. Autobaasist veokit ja kusagilt laadijat tellida ei olnud mitmel põhjusel reaalne. Töö- ja kabinetikaaslane teedeinsener Aleksander Koch tuli appi. Tema ametiautoga sõitsime Raikküla karjääri. Laadijaameti võtsin küll enda peale, kuid ilma palumata hakkas Sass appi. Tasu me ise loomulikult ei küsinud ja sellest ei mõelnudki, kuid ega Aadu meid tasuta jätnud - andis kaaslasele viis rubla, minule purgi mett.
Aadu tutvustas mitte ainult oma koduparki. Tema juhendamisel sõitsime koos Mahtra talurahvamuuseumi rahvaga Velise - Valgu - Nurtu - Palas jne radadel. Rajooni looduskaitseobjektide nimekirja alusel koostas ta vastava nimekirja Märjamaa külanõukogu kohta. Aadu osales aktiivselt loodusesõprade ja ka ajaloo- ning kultuurimälestiste kaitsjate kokkutulekuil. Oli abimeheks ja juhendajaks noorte loodusesõprade kokkutulekuilgi. Ja kui tervis ei lubanud osaleda, saatis tervituse: "Kallid koolinoored, IV noorte loodusesõprade kokkutulekust osavõtjad. Soovin teile kauneid laagripäevi ja rohkeid elamusi. Jääge loodusesõpradeks kogu eluks. Armastage ja austage seda. Võin teile kinnitada, et ustavamat ja suuremat sõpra te mujalt ei leia. A. Parnabas".
1982 suri Aadu abikaasa Mai raske haiguse tagajärjel. Metsamajandis tema abikaasa haigusest ning põetamisest ei teatud. Aadu meid oma suure murega ei koormanud. Tõenäoliselt kodukandis tal toetajaid siiski oli. Kui Aadu juba varem lisaks pargile juhtis tähelepanu oma majapidamises olevatele etnograafilistele ja üldse talupojakultuuri kajastavatele esemetele, siis pärast abikaasa surma keskendus tema tähelepanu muuseumi rajamisele. Eksponaatidele vajalike hoonete korrastamine ning rajamine oli titaanlik töö. Mäletamist mõõda jätkus samal ajal ka kodu-uurimuslik kirjatöö.
Rajatistele oli tarvis materjali. 6. jaanuaril 1984 pöördus Aadu siinkirjutaja kaudu metsamajandi poole. Aastavahetuse maru oli pikali lükanud sovhoosi lubatud küüni. Lammutamine olla nüüd lihtsam, kuid osa purunenud palkidest vajavat asendamist.
Meenutamaks kolmekümneaastast kooselu abikaasa Maiga istutas Aadu talu kasetuka taha 30 lehist. Aadu endagi mõtted läksid kunagisele võimalikule äraminekule ning tal tekkis mure mitte enda, vaid tema loodu tuleviku suhtes. Sugulasi, kellele maja pärandada, polnud. Lihtsalt maja ära müüa olnuks lihtne. Abikaasa sugulased Kurtnas pakkusid ulualust. Aadu jutu põhjal saanuks ta seal omaette toa. Kuid kuhu pannuks ta oma kogutud museaalid? Mõtted liikusid nii Mahtra talurahvamuuseumi kui Eesti Looduskaitse Seltsi alluvusse saamisest. Samas oli teada, et kumbki ei suudaks Sillaotsat soovitud kujul ülal pidada. Asjaolud lahenesid siiski soodsalt tänu tolleaegsele Looduskaitse ja Metsamajanduse ministrile - Heino Tederile. Oma elutöö kestmajäämise ja selle eest hoolitsemise suhtes võis Aadu juba eluajal rahulikult hingata. Paraku hakkas muret valmistama tervis. 1985. aasta lõpul käis ta Mahtra talurahvamuuseumis, kus oli kurtnud halba enesetunnet ning väsimust ja maininud haiglasseminekut uue aasta agul.
Enne toda saatuslikku haiglasseminekut 2. jaanuaril 1986 astus Aadu metsamajandist läbi. Minevat Raplasse operatsioonile. Tegu olla meestele tavalise operatsiooniga. Tookordne kohtumine osutus jumalagajätuks.
27. jaanuaril teatati Mahtra Talurahvamuuseumist Aleksei Parnabasi surmast pühapäeval, 26. jaanuaril.
Tiit Petersoo
Rapla metsamajandi looduskaitse rajooniinspektor,
Raplamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist aastatel 1976 - 2003
* Esmakordselt raamatus "Iga jalg jätab oma jälje" (2007) ilmunud artiklit täiendatud detsembris 2008.
Kirjutiste konkurss "Sillaotsa Aadu 90"
Seoses Sillaotsa Talumuuseumi asutaja Aleksei Parnabasi 90. sünniaastapäevaga 1. jaanuaril 2009. a., kuulutab muuseum välja Märjamaa valla koolide õpilastele, samuti kõigile valla elanikele kirjutiste konkursi järgmistel teemadel:
1. Vanavanemate pärand minu kodus;
2. Põllumees - põline rikas;
3. Austa leiba - leib on vanem kui meie;
4. Vanavanemate pajatused oma hobustest, lehmadest, lammastest;
5. "Olgu tulevastel põlvedel ikka puhast õhku, kaunist loodust ja koduarmastust" /Aleksei Parnabas "Mälestusi ja mõtisklusi"1982/.
Vähemalt paari lehekülje pikkuse kirjatöö lõppu palume lisada kirjutaja nime, kooli, klassi ning andmed paikkonnast ja inimestest, kellelt pajatusi kuuldud. Tööle võib lisada fotosid, dokumente, skeeme, joonistusi jne. Autori soovil originaaldokumendid tagastame. Tööd palume tuua, saata e-postiga
Kirjutiste hindamine toimub neljas vanusegrupis:
1. Algklassid;
2. Põhikool;
3. Gümnaasium;
4. Täiskasvanud.
Iga vanusegrupi parim töö loetakse ette 11. jaanuaril 2009. a. Sillaotsa Talumuuseumis Sillaotsa Aadu 90 mälestuspäeval. Kõik tööd säilitatakse muuseumi arhiivis. Info 48 97 764.
Velise vallakirjutaja poja elutööst Kanadas
Allpool olev kirjutis ilmus 22. novembri ajalehe NÄDALINE igakuises lisas Mõeldes Tagasi.
Tänavu sügisel jõudis Velisele kurb sõnum Kanadast. See teatas, et 8. juuli varahommikul 2007 - kuu aega enne oma 90. sünnipäeva - lahkus igaviku radadele lugupeetud Leonid Koobas, kes oma elu viimased aastakümned pühendas ajalooaineliste raamatute koostamisele ja kirjastamisele. Rohkesti tegi ta kaastööd ajakirjandusele. Väljaannetes "Eesti Elu", "Meie Elu", "Vaba Eestlane", "Vaba Eesti Sõna" jt. ilmunud artiklite hulk ületas juba tosina aasta eest kolmesaja piiri.
Leo sündis 8.augustil l9l7 Velise vallas Läänemaal. Tema isa Martin Koobas töötas vallakirjutajana ja ema Karine mõnda aega kooliõpetajana. Samu ameteid olid nad pidanud ka Kuimetsas, kust noor perekond l9l5. aastal Velisele asus. Samal aastal oli peresse sündinud nende esimene laps - tütar Veera.
Lõpetanud l93l.a. Velise kuueklassilise kooli, jätkas Leo õpinguid Pärnu Poeglaste Gümnaasiumis. Sealt siirdus ta l937.a. edasi Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.
Õpingutele põhjustas väikese vaheaja kohustuslik 18-kuune kaitseväeteenistus Kuperjanovi Partisanide Pataljoni staabis, kus ta osales pataljoni ajaloo koostamisel. Vabanedes jätkas ülikooliõpinguid, kuni II maailmasõja ja okupatsioonide mõjude tagajärjel need katkestas. Siis töötas ta mobilisatsioonist vabastaval kantseleijuhataja kohal kuni kodumaalt põgenemiseni. 1941.a. sai Leo abikaasaks Aino Sild.
Uus etapp tema elus algas 1944.a. põgenemisel Saksamaale koos abikaasaga. Ettenägeliku inimesena alustas ta DP laagris ettevalmistusi uue elukutse omandamiseks elektroonika alal. 1948.a. siirdusid nad Inglismaale ja sealt a. 1951 Kanadasse Torontosse. Poeg Kalle sündis Inglismaal ja poeg Allan kümme aastat hiljem Torontos. Nagu paljudel pagulastel, oli ka Leo elus palju kurbust ja leina. Esimene abikaasa suri 1962.a. 1964.a. abiellus ta Elsa Munakuga.
Leo töötas väga hinnatud elektroonikatehnikuna Canadian Electric Company juures kuni osakonna sulgemiseni Torontos. Seejärel oli ta ametis Sterling Office (Reinsurance Co.) büroos kuni puhkepalgale siirdumiseni a.1983.
Tartu Ülikooli astumisel ühines Leo Koobas Üliõpilasselts Liivikaga, kus ta on olnud nii juhatuse liige kui ka esimees. Ta tegutses ajakirja "Liivika Uudised" toimetajana ja tema sulest ilmus selles üle kuuekümne artikli mitmesugustel teemadel. Teenete eest Liivikale valiti ta a.1992 auliikmeks.
"Murest Eesti saatuse pärast alustasin 1975.a. poliitiliste ja muusisuliste eesti- ja ingliskeelsete väljaannete kirjutamise ja kirjastamisega," sõnab ta ise raamatus "Bibliograafia Klubi 20" (2006). See tegevus sisaldab üle kahekümne väljaande, näit. "Liivika võõrsil" (1984), "Liivika aastaraamat" I, II, III (1988, 1989, 1992), "Maanõukogu protokollid 1917-1919" (1991), "Tartu College ajakirjanduse peeglis" (1997), "Should the Olympic Games in Moscow Be Boycotted" jne.
Leo Koobas kuulus kirjastus "Varraku" direktoraati, oli Kanada Eestlaste Ajalookomisjoni liige ja üks toimetajaist. Tal oli eriline anne tajuda ühiskonnale olulisi arengusuundi ja ka fakte näit. vajadus välis-eesti muuseumiks (VEMu) ja siis neid ka sõnastada ning avaldada ajakirjanduse veergudel. Ta tegi üle kolmekümne viie aasta kaastööd ajakirjandusele ja kogus oma artiklid kokku väljaandes "Aja kajastusi" (2005, 460 lk.). Oma eluloo pani ta kirja oma a. 2005 ilmunud raamatus "Mälestuste radadel". Milline võimas pärand, andmaks tunnustust suurtele võimetele!
Leo Koobas oli Tartu Instituudi juures tegutseva dr. Endel Aruja poolt 1985.a. arhiivitöödeks asutatud Bibliograafia Klubi üks asutajaliikmeist. Ta juhendas oskuslikult Bibliograafia Klubi väljaandel ilmunud Tiina Tuvikese luulekogu "Elu ja usk" kahte väljaannet (2002, 2003), samuti klubi 20. aastapäevaks ilmunud "Bibliograafia Klubi 20". Klubi töös oli ta arvutitöö juhendajaks, kavalehtede ja kuulutuste valmistajaks, mitmesuguste nimistute, näit. Kanada eesti organisatsioonid, organiseerijaks jne. Kaastöötajad mäletavad teda alati vastutuleliku, tubli ja võimeka inimesena, kellel oli ühtlasi võrratu huumorimeel. Leo kuulus ka aastaid Eesti Kultuuripärandi Klubisse.
1997. a asutas Leo Koobas Tartu Ülikooli juurde eesti ja soome-ugri filoloogia põhiõppe üliõpilastele oma vanemate nimelise stipendiumifondi, tõendamaks veelkordselt oma pühendumist eesti keele ja meele säilitamisele. Eestlusele osutatud teenete eest vääristati teda aastal 2002 Kanada Eestlaste Teenetemärgiga ja aastal 2005 Ontario valitsuse poolt kahekümneaastase vabatahtliku töö märgiga.
Üheksakümnendate aastate keskel viibis Leo korduvalt Eestis ja külastas siinseid sugulasi ning mitmeid noorusajast tuttavaid paiku. Kahjuks pidi ta leppima asjaoluga, et sünnikodu - Velise vallamaja - enam ei ole. Sellel kohal seisab mälestuskivi, meenutamaks möödujatele, mis siin l905.a. toimus. Kuid hilisem, päris omaette kodumaja, oli siiski siin lähedal alles. See oli ehitatud l928.a. samale kohale, kus varem asus jõumees Georg Lurichi onupoja Hansu Kalase taluelamu ja mis l906.a. alguses karistusoperatsioonide ajal maha põletati. Leo pani nüüd omanikuõigused maksma ja sai nii kodumaja kui talumaad tagasi, kuid suguvõsas tõsisema huviga maja korrastajat ei leidunud ning see tuli võõrandada.
l995.a. tutvus Leo Koobas Sillaotsa Talumuuseumiga, mis jättis talle väga meelepärase mulje ning ta annetas muuseumi raamatukogule mitu omatoimetatud raamatut. Olgu neist nimetatud koguteos "Pärnu Poeglaste Gümnaasium läbi aegade" (l985), "Balti Ülikool Saksamaal l945 - l949" (l99l), Eesti maakondlike organisatsioonide tegevust Torontos kajastav koguteos "Maakondade pärandi jälgedel"(l993) ja l994.a. ilmunud artiklite kogu "Aja kajastusi", mis tiitellehel kannab pealdist Üliõpilasselts Liivika Toimetis Nr. l8. Tagasiteele võttis Leo kaasa mõned oma ja õe Veera ( elas samuti Kanadas ) koolivihikud. Need olid ühes talus aastakümneid hoiul olnud ja siis muuseumi üle antud.
Hiljem käis hr.Koobas veelgi Sillaotsal, kui oli sünnimaad külastamas. Oma uuelt kodumaalt saatis ta siia kümmekond kastitäit raamatuid. Enamasti on tegemist väliseesti kirjandusega, vähemal määral sisaldas saadetis ingliskeelseid teoseid. Suurem osa on antud Valgu raamatukogu lugejate kasutusse. Seal paiknevad need köited omaette riiulil.
Pärast kaheksakümnendat juubelit pole Leo enam tervislikel põhjustel Eestimaad külastanud, kuid interneti teel kestis suhtlemine talumuuseumiga veel mitmeid aastaid.
Kanadas ilmuva Eesti Elu toimetaja Elle Puusaag´i lahkel loal on eelpool kasutatud Aino Müllerbeck´i artiklit "LEONID KOOBAS - In Memoriam".
Sillaotsa Muuseumisõprade Seltsingu liige Vello Vaarma
Kui keegi soovib oma kätetööd "raudhobu" näol säilitada järgmistele põlvedele - muuseum võtab meeledi vastu
Juba wähegi arenenud talu ei saa läbi ilma mehaanilise jõuallikata. Mida kõrgemale talutöö on arenenud, mida intensiivsem on majapidamine, seda suurem wajadus on jõumasina järele. Siin on palju töid, kus inim- ehk loomajõu kasutamine ennast ära ei tasu: töö tuleb kallis ning töötegemine nõuab palju aega. Niisuguste töödena olgu nimetatud wiljapeksmine, loomatoidu peenestamine, weepumpamine, turbajahvatamine jne. /.../ Tarwitaja ainuke soov oleks, 1) et ühe jõumasinaga oleks wõimalik ära teha wõimalikult kõik talu tööd 2) et jõumasina töö oleks odav. /.../ Praegune traktor wõiks kõik talu tööd ära teha, kuid ta töö tuleks võrdlemisi kallis, mistõttu wõib kasutada ainult suuremas talus, ehk siis mitme talu peale kokku. /.../ Praegused wäikesed traktorid on aga niiwõrd kallid, et wäiketalupidaja neid omale soetada ei suuda. Ja kui suudakski, siis on see ülearune uhkus, mis omaga mingisugust majanduslikku tulu kaasa ei too. /.../
Omamaa saadusi tuleb ka siis tarvitada, kui nad wähe halvemad on wäljamaa omadest; seda nõuawad juba meie majandusliked huwid.
O. Liideman. 1926. UUS TALU. Nr 8, lk 399.
Niisiis pole kaheksakümne ühe aasta jooksul väiketalupidaja võimalustes ega mõttelaadis midagi muutunud. Tõsi, olid vahepealsed veidi äraspidised ajad kui hobust pidada ei tohtinud ning traktorit polnud kusagilt osta.
Nutikamad mehed, kellel oskused ja ligipääs rauatreipingile ning keevitusele seda võimaldasid - tegid ise omale traktori valmis. Sealjuures olid kulutused nii valmistamisele kui ka edaspidisele ülalpidamisele pea olematud.
Kütusevajadusest oli vaid autojuhist üleaedsele tarvis teada anda. Üldtuntud vedela "valuuta" eest oli järgmiseks õhtuks vaat jällegi täis. Keelatud hobuse pidamine osutus võimatuks ainuüksi seepärast, et loom vajas ninaesist heinte ja kaera näol ka siis kui temale polnudki tööd anda.
Sillaotsa Talumuuseumisse jõudis esimene omavalmistatud traktor juba 2004. aastal. Selle ehitas Raplas 1953. aastal Leopold Kasikov (1922-2001). Bensiinikriisi ajal 1991. aastal ehitas kuldsete kätega meistrimees traktorile puugaasi generaatori koos vajalike lisaseadmetega.
Hiljem on lisandunud Mati Viska poolt tehtud neljarattaline niiduk, millel taga hüdrauliline rippsüsteem. Jõuallikana on kasutatud T-130 käivitusmootorit.
Erilist huvi pakub külastajatele Väino Riismaa meisterdatud üherattaline kartuli vaoajaja-muldaja. Muuseumi giidil on pea võimatu Lääne-Euroopast tulnule selgeks teha, miks kõrgharidusega, oma ala hästi valdav arst peale vastuvõtuaega kodus parajasti kättesaadavatest materjalidest traktori ehitas.
Hetkel värskeim museaal sõitis muuseumiõuele Mihklipäeva hommikul 2007. Kolmerattalise omavalmistatud kartulipanija roolis istus Sulu külast pärit Aksel Viisut. Väga nutikad tehnilised lahendused viitavad siin meistri asjatundlikkusele.
Sellisete raudhobude põlveotsas meisterdamise aeg oli ligi kolmkümmend aastat tagasi. Valdav osa neis on kaotanud oma algse otstarbe ja antakse kui tarbetu rauakola vanaraua kokkuostjatele. Muinsuskaitseliselt on selliste tehnikalestiste säilitamine oma erandlikkuse ja unikaalsuse poolest oluline. Ühelegi neist pole täpselt sarnast kõrvale panna. Tegemist eesti talukultuuri ühe ajaperioodiga.
Märjamaa valla Sillaotsa Talumuuseum kogub omavalmistatud traktoritega seotud jooniseid, fotosid ja meistrimeeste meenutusi ning ostab ekspositsiooni sümboolse hinnaga (vanametalli väärtus) nii liikuvaid, kui pikemat aega seisnud omameisterdatud traktoreid.