Parnabaside suguvõsa seitse põlve on elanud Velise jõe kaldal asuvas Allipere talukohas. 19 saj. lõpul ostis Hans Parnabas (1842-1916) 4900 hõberubla eest päriseks Valgu mõisast talu. Sajandi algul jagati talu kolme poja vahel. Noorim poeg Aleksei (Aadu) päris 11 tiinu maad, millest oli põldu vaid 3 tiinu, ülejäänud oli heinamaa, mida kutsuti Paluks.
1914. aasta kevadel hakkasid heinamaa kaskede vahele Aadu koos oma naise Mariaga (Mariga) ehitama oma kodu - SILLAOTSA talu reheelamut. Töö jäi pooleli, sest puhkenud Esimene maailmasõda viis Aadu sõjateele, kust ta pääses koju alles kolme ja poole aasta pärast. Vahepeal oli abikaasa suutnud küll maja elamiskõlblikuks ehitada, kuid matnud ka kõhutõppe surnud tütre. Visa töö talu rajamisel jätkus: ehitati ait, laut ja küün; hariti heinamaast juurde uut põllumaad, osteti juurde 3 ha maad; alustati 7-väljase külvikorra planeerimist. Läbielatud sõjaraskused ja kurnav talutöö hävitasid peremees Aadu Parnabasi tervise ja viisid ta 1935.a. kevadel 52-aastaselt manalasse.
Isa elutööd jätkas poeg Aadu koos emaga. Oli raske, aga alla ei antud. 1937.a. oli talus 8,5 ha põldu, peeti 4 lehma, 2 tööhobust, 1 noorhobune, 4 siga, 6 lammast. Loomasööt saadi oma talu maadelt, vaid heina tuli teha kaugemalt. Isa varajane surm oli purustanud Aadu unistuse õppida haritud põllumeheks. Ema üksinda talu pidama jätta ja ise õppima minna ei olnud kooskõlas tema tõekspidamistega. Algas iseõppimine ajakirjadest ja raamatutest ning praktiliste oskuste omandamine kursustel. Raamatud on Sillaotsal alati olnud aukohal.
Pärast 1949.a. märtsiküüditamist olid ka Veski küla pered sunnitud kolhoosi astuma. Algas küla laostumine ja vaesumine. Inimestel oli raske harjuda uue elulaadiga. Paljud lahkusid maalt jättes maha oma põliskodud. Aadu ja Mai Parnabas jäid Sillaotsale. Nende kasutada oli natuke põllumaad, õunaaed ja kolm hoonet. Mai töötas õpetajana koolis, Aadu pidas kolhoosis ja sovhoosis mitmeid ameteid.
Talus kasvatati 40 aasta jooksul välja köögivilja- ja lilletaimi. Nende õite ilu levis sadade Velise valla ja kaugemategi perede õuedele. Looduskaitse all on Sillaotsa talu hoonete ümbruse kõrghaljastus ja dendraaaarium, kus kasvamas 170 puu- ja põõsa liiki ning vormi.
Pärast abikaasa surma (1982) hakkas Aadu Parnabas oma isatallu muuseumit rajama. Hoonetesse ja juurdeehitatud varjualustesse on paigutatud Sillaotsal säilinud ja külainimeste poolt kokkukantud töö- ja tarberiistad niisuguses järjekorras, nagu see on kunagi vanas eesti talus olnud. Ekspositsioon annab ülevaate Kagu-Läänemaa (Velise ja Vigala valla) maarahva elust-olust, töödest ja tegemistest ning tööriistadest 19. saj. keskpaigast kuni lähiminevikuni. Saame ammendava ülevaate mõnest talutööst, näiteks linatöötlemisest. Näeme kuidas küladesse jõudsid rehepeksumasinad (käsi- ja hobuajamisest alates). Haruldlaseks eksponaadiks kogu Eesti kohta on kohaliku meistrimehe Jaan Jeeriku valmistatud kettaajamisega rehepeksumaisn. Mitu eksponeeritud masinat on ikka veel töökorras.
Aadu oli usin kodu-uurija. Talumuuseumis on käsikirjadena hoiul tema ulatuslikud uurimused, millel on suur kultuurilooline väärtus:
- Sillaotsa talu kujunemislugu "Päev päeva kõrval"
- Sillaotsa talu kroonika (1914-1980)
- Velise valla ajaloost
- Raplamaa tuletõrje kroonika
- Märjamaa piirkonna looduskaitseobjektid
Velise valla ajalugu käsitlevad kodu-uurimistööd on ka Internetis lugemiseks kättesaadavaks tehtud aadressil www.velise.ee.
Suur osa tema uurimusi valmis Eesti Rahva Muuseumi võistlustöödena. Aadu Parnabas oli muuseumi aukorrespodent.
Aadu suri 26. jaanuaril 1986.a. Ta on maetud Velise kalmistule Sillaotsa pere puhkepaika. Talu õuele püstitati 1988.a. suvel Eesti Looduskaitse Seltsi kaasabil mälestuskivi Aadu Parnabasi bareljeefiga (autor ja teostaja Ants Viitmaa).
Parnabasi rajatud Sillaotsa Talumuuseum ja talu kaunilt kujundatud loodus on killuke Eestimaa kodukultuurist. See väärib hoidmist ka tulevastele põlvedele.